Viktor Vassiljev: Kellel on Eestis hea elada?

Kellel on Eestis hea elada? Hea on sellel, kes ei tea, palju maksab pakk piima, päts leiba ja liiter bensiini. Tõmbab oma pangakaardi terminalist läbi ja kviitungit ei küsi. Tema meelest on elu läikiv ja värviline nagu presidendi vastuvõtt. Ja kui mõni ei viitsi endale sebida korralikku töökohta või iga päev kõhtu täis süüa, siis sellised ongi süüdi, et me pole ikka veel jõudnud Euroopa viie rikkama hulka.

Kuigi palju puudu ei ole. Ilu on ju vaataja silmades. Näita seda, mis tuju tõstab, nii lihtne see ongi. Tutvusta Euroopa Liidu tähtsatele tegelastele meie tasakaalus eelarvet, ja saad jälle Brüsselis kiita. Sõelu statistikast välja igasuguseid vahvaid numbreid ja näita oma rahvale, see tekitab täiskõhu tunde.

Teine asi muidugi, kui kaua rahvas usub. Tädi Maali eelarvet ei loe, aga näeb, mis elus toimub. Toimub see, et statistiliselt läheb meil suurepäraselt, riigi võlakoormus on Euroopa väiksemate hulgas, kõigest 5% SKTst. Ainult mis tädi Maalil sest kasu. Temal hambad parandamata, lastel kodu eluaegse võla peal, kui auto – siis liisingus, kes õpib – sellel õppelaen, kellel parem palk – siis ka arvelduskrediit, ja SMS-laen trügib telereklaamist vägisi tuppa. Sellest lehed ei kirjuta, et meie üldine võlakoormus on tegelikult 128% SKTst, millest 5% on riigi oma, aga 123% – erasektor. Ehk siis riik on võlast sama hea kui puhas, kuid inimesed ja ettevõtted on võlgadesse uppumas.

Kreekat näiteks tuua ei ole vist hea toon, aga ikkagi. 160% SKTst on Kreeka võlakoorem, meist mõnevõrra suurem, kuid siiski samas suurusjärgus. Ainult et see 160 on valdavas osas riigi võlakoorem, erasektori oma on pea olematu. Kreekale abiraha antakse, meile mitte. Tuleb välja, et Kreeka riik kannab oma võlad ise, kuigi maksedistsipliiniga on tal raskusi, aga Eesti riik lükkab võlad kodanike kaela. Ise on Brüsseli paipoiss.

Ma küsin, kes on see riik. Kas riik on peaminister? Kas riik on valitsus? Kas riik on parlament? Ei, kõik nimetatud on kõigest instrumendid, aga riik – need on kõigepealt inimesed. Inimestel on lapsed, ja koolitoit on nii mõnelegi lapsele üks väheseid toidukordi, kus ta saab sooja sööki. Inimesed teavad, millised on õpetajate palgad, teavad, kui raske on saada lasteaiakohta. Nad teavad, et korteriühistutes on veerand liikmetest sooja eest võlgu. Aga riigil läheb hästi. Riik toetab Kreekat, pikendab Kaitseväe välismissioone, käib presidendi vastuvõtul, raporteerib Brüsselisse oma silmapaistvatest saavutustest ning kiidab ise ennast meedias. Heas usus, et see ongi kõik, mis kodanik vajab.

Tihtipeale ma olen kuulnud süüdistusi, et mis te kraaksute meie ilusa eelarve vastu, mis te sõimate vabariigi valitsust, miks olete oma arvamustes nõnda negatiivne ja riigivaenulik. Ei ole! Ma armastan oma riiki. Ja just sellepärast ei taha ja ei saa vaikides pealt vaadata kogu seda euroeufooriat. Sellepärast mulle ei meeldi, kuidas on kokku pandud riigi eelarve. Sellepärast mulle ei meeldi, et selle riigi 83 000 elanikku on ravikindlustuseta, et ravimite hinnad on haigetele kättesaamatud, et miinimumpalk ei võimalda minimaalset inimväärset äraelamist, et sotsiaaltoetused on häbiväärselt väiksed ja et inimesed üldse on sunnitud nigelate palkade ja pensionide tõttu kerjama toetusi, sest hinnatõus jookseb sissetulekutest kaugel ees ja meie võlad, mida riik omaks ei tunnista, aina kasvavad.

Demokraatlikus ühiskonnas on igaühel õigus avaldada arvamust selle kohta, kuidas ja kuhu meid juhitakse. Paljud hääletavad jalgadega. Jooksevad ära noored inimesed, kel mõistus peas ja keeled suus. Lahkuvad arstid, ehitustöölised otsivad hooajatööd välismaal. Ma armastan oma riiki ja ma ei taha, et see näeks välja nagu kolkaküla, kuhu on jäänud kolm vanamemme ja üksik külajoodik. Ma tahan, et meie rahvas kestaks, saaks eluga hakkama ja võlgadest lahti. Aga niikaua, kui riik lükkab oma võlad rahva kanda, jätkub üleüldine vaesumine ja nii võib ükskord saabuda aeg, kus rahvas lihtsalt ei jaksa riiki ülal pidada. Oma rikast ja edukat riiki, mis on pööratud Brüsseli poole nii särava näoga, et sealtkandist pole abi loota mitte sentigi.

Viktor Vassiljev,
Keskerakond, riigikogu liige