Heino Tamm: Ons jalakäija kuningas?

Haapsallane Heino Tamm kirjutab, miks on liigne viisakus enne ülekäigurada halb, mis on viga Haapsalu õuealadel ja kuidas lahendada Haapsalu parkimisprobleeme.

Jalakäijaid peab armastama. Jalakäijad moodustavad suurema osa inimkonnast. Vähe sellest — inimkonna parema osa. Jalakäijad lõid maailma. Nemad ehitasid üles linnad, püstitasid mitmekorruselised majad, seadsid sisse kanalisatsiooni ja veevärgi, sillutasid tänavad ja valgustasid need elektrilampidega. Nemad kandsid kogu maailma kultuuri, leiutasid trükikunsti, mõtlesid välja püssirohu, ehitasid jõgedele sillad, dešifreerisid egiptuse hieroglüüfid, võtsid kasutusele habemeajamise masina, kaotasid orjakaubanduse ja tegid kindlaks, et sojaubadest võib valmistada ükssada neliteist maitsvat ja toitvat rooga. Ja kui kõik oli valmis, kui meie planeet oli saanud võrdlemisi korraliku ilme, siis ilmusid autosõitjad.

Tuleb märkida, et ka auto leiutasid jalakäijad. Kuid autosõitjad unustasid selle kuidagi väga ruttu.

See oli Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi nägemus juba 80 aastat tagasi romaanis „Kuldvasikas”.

Kui jalakäija on astunud või astumas ülekäigurajale, tekib sõidukijuhil kohustus talle teed anda. Vastu igasugust loogikat on aga kõige ohtlikumad sõiduteeosad ülekäigurajad. Maanteeameti andmetel toimub reguleerimata ülekäiguradadel kolmandik jalakäijatega juhtunud liiklusõnnetustest. Statistika näitab, et selliste õnnetuste osatähtsus on viie aasta jooksul kasvanud (28% 2007. a vs 32% 2011. a).

Seisatage näiteks mõne reguleerimata ülekäiguraja ees ja lugege, mitmes auto teid üle tee lubab. Kui olete autojuht, siis küsige endalt, kas te ise lubate. See on vaid üks näide, et meie liikluses on puudu hoolimisest. Saan ka väita, et ülekäigurada on otseselt jalakäija ja autojuhi kokkulepe.

Olen täheldanud erinevust ülekäiguraja ees teeandmise kohustuse täitmises suur– ja väikelinnades. Väikelinnades, kus ka sõidukiirus on väiksem, suhtutakse jalakäijatesse soosivamalt. Miks nii? Sellistes kohtades aetakse osa asju jalgsi, aga inimene, kes alles äsja üritas ristmikku ületada jalakäijana ning pidi teeandmise kohustust eiravate juhtide pärast pikka aega ootama, on ise autorooli istudes jalakäija suhtes tähelepanelikum. Üks viis autojuhtide suhtumise muutmiseks peaks niisiis olema soodsamate liiklustingimuste loomine jalakäijatele, näiteks ainult jalakäijate tänavad vanalinnas, rajamine, tänu millele autojuhid ka ise sagedamini jalakäija rollis oleksid.

Aeg–ajalt olen märganud tänaval ka järgmist vaatepilti. Vöötraja juurde astub memmeke, kuid märkab eemalt lähenevat sõidukit ja jääb seisma. Sõidukijuht on aga viisakas ning peatub, et jalakäijale teed anda. Selle asemel, et hakata teed ületama, astub jalakäija hoopis sammukese tagasi või vehib käega, sõitku juht edasi. Kui sõiduk, teinekord suur buss või veok, pärast tüngapeatust uuesti kohalt võtab ja sõitu jätkab, kalpsab vanur kohe üle tee.

Hea jalakäija, kui auto on peatunud, et sulle teed anda, on viisakas tema pakkumine vastu võtta. Et autol kulub peatumiseks ning liikuma hakkamiseks rohkem aega kui jalakäijal, võivad ülalkirjeldatud moel käitujad juhti lõpuks nii vihastada, et ta enam tulevikus ei tahagi teed anda. Aga see on juba kurjasti. Tegelikult käib meie ülekäiguradadel üks ja sama tants väga sageli. Jalakäija kaalub, kas ülekäigurajale astuda, sest ta pole kindel, et sõiduk peatub. Autojuht, vastupidi, võib pahandada, sest ta ootaks jalakäijalt konkreetset tegutsemist — on ju ka neid, kes end ülekäiguraja otsa end sõbraga lihtsalt vestlema unustavad. Ja selles astu — ei astu, pidurda — ei pidurda liiklustantsus on õnnetused kerged tulema.

Haapsalus Tallinna mnt — Jaama tn ja Posti tn — Lihula mnt ristmikul paarisaja meetri raadiuses on sebrasid lausa rodus ja autojuhtidel tüütu sõita, kuid ühtlasi olen täheldanud, kui palju on tegelikult viisakaid juhte. Jalakäijatelgi tuleks panustada viisakusse ja mitte tormata sõiduteele hoolega ette vaatamata. Viisakus peab olema ikka vastastikune.

Õueala, mis see veel on?

Euroopa Parlament võttis 2011 vastu resolutsiooni, milles soovitab propageerida kiiruspiirangu 30 km/t kehtestamist elamupiirkondades ja linnaliste asulate tänavatel.

Tänavaid saab lastele ohutumaks muuta laialdase õuealade võrgustiku kehtestamisega elamurajoonides. Seda teed on Haapsalus ka mindud — linnavalitsuse andmeil on siin kümmekond õueala piirkonda. Paraku ei vasta need uue liiklusseaduse õueala tingimustele ning tekitavad jalakäijatele ja seal mängivatele lastele petliku turvatunde.

Liiklusseaduse järgi on õueala jalakäijatele ja sõidukitele samal ajal liiklemiseks ettenähtud ala, kus ehituslike või muude vahenditega on vähendatud sõidukite kiirust ning mille sisse– ja väljasõiduteed on tähistatud õueala liikluskorda kehtestavate liiklusmärkidega. Õuealal võivad jalakäijad kasutada teed kogu ulatuses, seal on lubatud ka mängida. Juhid tohivad seal sõita kiirusega kuni 20 km/t ning ei tohi jalakäijaid ohustada ega takistada. Vajadusel peavad autojuhid peatuma. Õueala ei kuulu sõidutee mõiste alla ning mootorsõiduk võib õuealale sõita ainult peatumiseks või parkimiseks. Mis veel oluline — igal sõidukil pole sinna asjagi (välja arvatud teenindav transport).

Mis aga tegelikult meie õuealadel toimub? Seda saab kujukalt kogeda Põllu tänava õueala toimimise näitel. Kui mujal maailmas on märk püha, siis meil ei tundu liiklusmärgid kedagi huvitavat. Võin julgelt väita, et enamikule autojuhtidest on õueala liiklusmärgiga seonduv tundmatu maa. Pole õuealal ka kunagi politseinikke kohanud autojuhte korrale kutsumas (mitte karistamas). Jaa–jah, võib–olla neil on õigus — enamik õuealasid pole liiklusseaduse nõuetega kooskõlla viidud.

Senised õuealad saab turvalisemaks ja seadusekohaseks muuta näiteks künniste, tõstetud pinna, teekitsenduste, lilleklumpide või sunnitud ümberpõigete/suunamuutetakistustega, mille tõttu ei ole autojuhil võimalik ületada lubatud sõidukiirust. See kõik aga maksab ning siin ootaks rohkem linnavalitsuse head tahet just suurte magalarajoonide (näiteks Tamme elamukvartal) kõigi huvipoolte kokkukoondamisel ja korraldamisel (arutelud, projektid, piirdevahendite tellimine jms).

Parkimisest

Tundub, et Haapsalu linn on eriline linn: siin võib igaüks parkida oma sõiduki sinna, kus heaks arvab, sest tõenäosus, et keegi trahvi teeks või lausa sõiduki teisaldaks, on üliväike.

Üsna levinud on parkija mentaliteet: kui mul on auto, siis pargin treppi. Pargitakse ülekäiguradade ette, pargitakse ristmike ette või isegi otse ristmikele, pargitakse haljasaladele… Olin nädalavahetusel tunnistajaks, kus turismibuss Haapsalus üritas teha parempööret Vee tänavalt Rüütli tänavale, aga see ei õnnestunud, sest ristmikule oli parkimiskoha sisse võtnud hulk sõiduautosid.

Suur osa parkimises valitsevast korralagedusest saab alguse sellest, et juhid ei tunne liiklusseaduse parkimist puudutavaid sätteid või on selles suhtes lihtsalt hoolimatud. Enamikul on ehk autokooli päevist meeles, et tolleaegse liikluseeskirja järgi mõisteti parkimise all sõiduki ettekavatsetud seismajätmist kauemaks, kui on vaja mahaminekuks või veose laadimiseks, aga sellega teadmised tihtilugu piirduvad. Sageli eksitakse seaduse selle punkti vastu, mis ütleb, et autot tohib osaliselt või täielikult parkida kõnniteel vaid seal, kus seda lubab asjaomane liiklusmärk. Sel juhul tuleb jalakäijale seal vabaks jätta vähemalt 1,5 meetri laiune käiguriba. Küllap on iga jalakäija tundnud seda ebamugavust üsna sageli, liikudes vanalinnas, kus sõidukitele antud liikumisruumi on linna planeerijad suurendanud just jalakäijate kõnniteede arvel.

Tähistatud parkimiskohtade puhul oleks igati loogiline eeldada, et liikurmasin sätitakse korralikult joonte vahele, kuid näiteks kaubanduskeskuste juures jäetakse auto sageli, kuidas juhtub, selle asemel et kulutada paarkümmend lisasekundit ja sõiduki asendit pisut kohendada.

Väga palju on juttu olnud liikumispuudega juhtidele ette nähtud parkimiskohtade häbematust ärakasutamisest. Hoolimata sellest, et nimetatud parkimiskohad on tihtipeale topelttähistusega — siniseks värvitud teekate koos liiklusmärgiga —, jätkavad ajuinvaliidideks ristitud juhid süüdimatult oma tõenäoliselt aastatega kujunenud praktikat.

Kuivõrd autoomanike hulk ning keskkonna saastatus üha suureneb, oleks rohelise mõtteviisi huvides mõistlikum autodest üldse loobuda. Paraku ei ole see võimalik, sest tänapäeval on inimene sageli sunnitud töötama elukohast hoopis kaugel, kus ei toimi ka ühistransport, samuti on autoga liiklemine mugavam. Haapsalu linnas vähem autosid tähendaks aga inimkesksemat linnaruumi, vähemat õhureostust ja müra ning neist tingitud terviseprobleeme.

Üldisest liikluskultuurist

Liikluskultuur peegeldab ilmselgelt ühiskonnas valitsevat suhtumist ning kehtivaid reegleid. Tänases liikluspildis kohtame sageli hoolimatust ja teistega mittearvestamist. Autoroolis olles näen hoolimatust igapäevases liikluses eriti selgelt. Suunamärguanded on harvad, reavahetusel vahele ei lasta, ülekäiguraja ees seisma jäädes peab pingsalt jälgima tahavaatepeeglit. Miks ei võiks me kaasliiklejatesse suhtuda kui oma heasse sõbrasse selle asemel, et käituda nendega kui tülikate naabritega või konkurentidega. Muuseas, Eesti autojuhte on võrreldud rallisõitjatega, kes püüavad kaasliiklejate ees võita kiiruskatseid järgmise valgusfoorini.

Uuringud tõendavad, et kallite autode omanikud on liikluses ülbemad. Viimased lasevad väiksema tõenäosusega jalakäijaid üle tee ja ignoreerivad suurema tõenäosusega stoppmärki. Kuidas rikkus mõjutab eetilist käitumist ja kas rikkad peavad enda vajadusi teiste omadest tähtsamateks? Uurijad usuvad, et inimeste mõtteviis võib eri asjaoludel muutuda, seega ei pruugi kaabaklus kesta igavesti nagu rikkuski.

Kui inimesed hooliksid üksteisest rohkem igas eluvaldkonnas, siis peegelduks see ka liikluses. Taas tuleb meenutada, et vaatamata riigi jõupingutustele on kõige olulisem ohutu liikluse hoob liikleja enda käes.

Liikluskasvatuses ammutab laps oma hoiakuid tänavalt ning lähikondlastelt. Lahtise turvavööga sõitev isa või last punase tulega üle tee viiv ema ei ole meie liikluses harukordne. Üsna kurb on vaadata, kuidas koolilaps ootab viksilt rohelist tuld, kuid temast üle ja ümber jooksevad täiskasvanud üle tee. Eeskuju on aga nakkav.

Leian, et Eesti liiklejate õigete hoiakute kujundamine on suuresti kinni liiklusjärelevalves. Mitte lihtsalt põõsa taga kiiruse mõõtmises, vaid just mõtestatud ja valupunktidele suunatud kontrollis. Ilmselgelt ei jõua igale ristmikule mundris meest panna. Ei jõua ka iga rikkujat noomida või karistada, vaja on leida mõistlik tasakaal. Eelkõige peaks politsei oma töös rohkem pühenduma tähelepanu juhtimisele, mitte tegelema ainult rikkujate karistamisega.

Põhjamaades on juba paarkümmend aastat tagasi aru saadud, et olulisem kui karistus või politsei jõuline sekkumine on luua liiklejates tunne, et suvalisel ajal ja kohas võib politseile vahele jääda. See ei tähenda tingimata karistamist, küll aga häbitunnet. Eestlane pigem kiitleb oma rikkumistega kui varjab ja häbeneb neid.

Eesti liiklusjärelvalve mentaliteet baseerub kahjuks karistamisel. Siseministeerium näeb trahvides ennekõike tõhusat meetodit, mis aitab liiklejaid distsiplineerida. Liiklusjärelevalve on muutunud trahvidega riigikassa täitmise vahendiks. Riigi eelarvesse peidetud karistusplaani järgi langevad trahvid tavakodaniku kaela, sest tõelised kurjategijad istuvad maksumaksja raha eest kongis. Tavakodanikule jääb arusaam, et rahvas pätistub, sest igal aastal on trahvide laekumiste kasv riigieelarvesse julmalt sisse kirjutatud.

Tegelikult vajame liikluse korrastamiseks inimlikult probleemile lähenevat karistuspoliitikat. Karistust ei tohi määrata karistuse enda pärast. Inimene peab aru saama, et karistus oli asja eest. See aga jääb meie politsei tegevuses praegu kahjuks puudu.

Haapsalu on suviti kahtlemata üks populaarsemaid külastuskohti Eestis. Siinkohal ei tohi aga unustada ohutut liiklemist linnas, sest inimeste, sealhulgas autojuhtide, ratturite ja jalakäijate arv on oluliselt suurenenud ning vaba liikumisruumi jääb vähemaks, kuid meil kõigil tuleb siia ära mahtuda.

Heino Tamm,
linnakodanik