Arvustus: Põngaste teatriseltsi Valge Daam. Proov

Põngaste teatriseltsi mõtlesid välja Enn Vetemaa ja Erki Aule. Põngastest pärineb tänavuse Valge Daami legendi lavastuse peategelane, kuulus lavastaja, keda huvitab tõde rohkem kui teatriauhinnad.

Siinkirjutaja muljed pärinevad kolmapäevaõhtusest läbimängust. Kui ma mõni minut enne poolt ühtteist lossiparki jõudsin, olid osatäitjad juba mõnda aega harjutanud. Nii kujuneski mu teatrielamus kahekordseks Valge Daami mängimise mänguks, sest paratamatult nägin ka ettevalmistusi otsustavaks läbimänguks ja kuulsin sellele järgnenud märkusi lavastajalt. Mulle tundub, et etendus oleks veelgi parem, kui ka need tahtmatult pealtnähtud teatriinimeste salaettevalmistused etendusega liita. See oli päris naljakas, kuidas üks osatäitja täiesti siiralt küsis: mismoodi see minu liikumine siin täpselt olema peaks? Küsimusele järgnes kandev paus, sest ega keegi päris täpselt vist teadnud, kuidas just nimelt selle osatäitja liikumine lavale ja lavalt maha olema peaks. Või siis see, et proovijärgseid märkusi alustas lavastaja Erki Aule filosofeerimisega kitarrijala üle ühes lavanurgas. Kuna tänavuse tüki reklaam lubab, et näidatakse seda, kuidas mängitakse üht Valge Daami etendust, siis köögipoolest jõuab lavale õigupoolest vähe. Irooniat, eneseirooniat ja paroodiat lavastaja ja tema assistendi üle, aga mitte näitlejate, rekvisiitorite, lavatööliste, piletimüüjate, turundustädide, valgustajate…

Ma pean kohe ütlema, et esimene kolmandik oli hästi igav. Pink läks istumise all aina kõvemaks ja ilm aina külmemaks. Aga siis tuli õnneks üks naljakas koht ja pärast seda veel paar stseeni, mis peaks tänavuse, järjekorras juba 12. Valge Daami lavastuse publikumenu kindlustama. Kui ikka allapoole vööd nalju saab, ja neid saab, siis pole muret, et rahvas ei tuleks. Või veel hullem, et publik lahkuks rahulolematuna. Eks iga vaataja saa ise otsustada, kas hea ja halva maitse õhukesel noateral tasakaalu hoides langes lavastus pigem ühele või teisele poole. Vist ikka hea maitse poole.

Ilus suur lava ehib lossihoovi, aga enamiku ajast seisab ta kasutult. Paar stseeni on, mille jooksul osatäitjad ta massidena täidavad. Ühes stseenis suudetakse ta isegi mänguliselt kasutusele võtta, aga enamiku 90 minutist seisab ta tühjalt. Nutab näitlejate järele, aga need ei taha tulla, vaid toimetavad ühes nurgas või teises või enamasti lava keskel vastastikku. Üsna pikalt meenutab etendus kuuldemängu ettelugemist, palju teksti, vähe mängu. Silm võib pikalt puhata lossipargi kohal laiutaval täiskuurattal. Kõrv kuulab. Vahemärkus: turustseen tänavuses lavastuses on tõesti õnnestununud.

Ma vist ei reeda suurt saladust, kui kirjutan, et hobuseid tänavuses etenduses ei ole. On teistsugused hobused, rauast hobused, mida mahub ühe kapoti alla päris mitu. Hobuse ja rauast hobuse erinevus ühes vabaõhulavastuses seisab selles, et ratsanik istub hobuse seljas ja on ka tagumistes ridades hästi nähtav. Erinevalt neljarattalisest, mille ilu paistab vaid esimestesse ridadesse. Nii et siit soovitus: minge varem kohapeale ja istuge esimesse ritta, sest paar kohta on etenduses veel, mis pigem toimivad väikeses teatrisaalis kui suurel vabaõhuetendusel.

Mu kõige esimene mälestus Valge Daami etendusest pärineb kaugest Nõukogude ajast. Ega muud ole meeles, kui pime lossiõu ja robinal jooksvad valgetes hõlstides rüütlid, kel olid kirsasaapad jalas. Ajaloolased saavad mind parandada, aga mu meelest oli toonane lavastus nii suurejooneline, et rüütlite osatäitjaid toodi Läänemaal asunud Nõukogude armee sõjaväeosadest. Pärast 1979. aastal ilmavalgust näinud „Haapsalu legendi” on peaaegu igal aastal Valget Daami lossipargis otsitud ja leitud. Ega see ole kerge töö, et leida kümnete kaupa vabatahtlikke, kes pudrukausi ja viinapitsi eest oleks valmis nädalate kaupa harjutama. Siis veel lava ja kostüümid, miljon pisiasja, mis peab mõne päeva jooksul korda saama. Tänavuseski lavastuses on repliik, et sel päeval, kui mõnd lahtise peaga inimest oleks näitemängu vaja, peab too hoopis õhtuses vahetuses tööl olema. Mu meelest on nüüd juba 33 aastat vana Valge Daami lavastuse mängimise komme üks vahvamaid asju üldse Haapsalu elus. Igal aastal, täiskuuööl, üks aken ja üks helendav vari, mis üle toomkiriku ristimiskabeli seina libiseb.