Neeme Suur: Aumeeste mäng?

Riigikogu liige, Risti sotsiaaldemokraat Neeme Suur selgitab, kuidas tekkis Risti valla laenukoormus, mis ei võimalda KOIT-kava projekti elluviimist külakeskuse ehitamiseks.

“Riik ei saa võtta pikaajalisi rahalisi kohustusi.” – See on üks lause, mille varju peidetakse nii mõnigi probleem, mis Eestis ringi hulgub. Üks neist on ka Risti valla laenukoormus. Väikese valla laenukoormus on nii suur, et takistab teda ellu viimast KOIT-kava projekti multifunktsionaalse keskuse rajamiseks. Küsimus on aga selles, kuidas selline laenukoormus tekkida sai.

Risti valla rahvas igatses ammugi sportimisvõimaluse taastamist. Eelmine, kunagisest palvemajast rajatud võimla hävis tulekahjus 1973. aastal. Sportimisvõimaluse loomine kooli juurde oli valla üks kindlaid eesmärke ja sinnapoole liiguti pika aja jooksul. Aastaid oli vald kultuuriministeeriumi investeeringute programmi (nn kultuuri-RIP) järjekorras. Esimene taotlus esitati 1998.

Teadaolevalt rahastas riik kultuuriministeeriumi eelarvest omavalitsuste kultuuri- ja spordiobjekte, koondades investeeringut vajavate objektide nimekirju maakondadest ja moodustades neist maakondlike kultuuriinvesteeringute pingeridu. Vastavalt kultuuriministeeriumi poliitikale rahastati objekte 50% ulatuses – poole pani riik, poole vald. Kui ministeeriumil ei olnud võimalik korraga oma osa välja käia, tehti makseid osakaupa, järgnevail aastail. Et riik ei saa omavalitsustega koostööd tehes võtta pikaajalist (üle ühe eelarveaasta) rahalist kohustust, siis lepinguid ei sõlmita. Omavalitsuse taotluse alusel objekt lihtsalt lülitatakse ministeeriumi investeeringute kavasse ja hoitakse seda seal nii kaua, kuni riigi osalus on kantud. Nii toimis asi igal pool ja toimib siiani riigi osaluste puhul.

Jõudis järjekord ka Risti valla võimla kätte ja ehitus läks käima. 2003. aastal eraldas ministeerium raha hoone projekteerimiseks ja 2004. tegi rahastamisotsuse. 2006. septembris sai võimla valmis. Projekti hulka kuulus ka kogu koolimaja viimine maaküttele. Projekti kogumaksumus oli 18 miljonit krooni, riigi osalus selles pidi olema 9 miljonit krooni. Kokku laekuski vallale 5,4 miljonit krooni nelja järjestikuse aasta jooksul. Aastal 2009 aga selgus, et kultuuriministeeriumi RIP sai masu käigus nii palju kärbitud, et programm sisuliselt lõpetas tegevuse. Ka riigi maksed Risti vallale peatati. Maksmata jäi 3,6 milj krooni. Et kohustused olid võetud ju vallal ja mitte riigil, siis erinevalt riigist tuli vallal oma lubadustest kinni pidada.

Asjal on veel üks oluline nüanss. Vahepeal muutis riik mängureegleid ehk siis omavalitsuste laenukoormuse arvestamise põhimõtteid. Võimla ehitati Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) kaudu. Riik selle sihtasutuse lõi ja selle kasutamist ka propageeris. Valla enda osalus projektis ei tulnud mitte pangast, vaid selle investeeris RKAS, vald peab aga RKASele raha tagasi maksma. Esialgse korra kohaselt ei kavatsetud arvestada ja ei arvestatudki RKASele tehtavaid makseid valla laenukoormuse hulka, vaid tegemist oli kasutusrendi maksetega. Nii töötas asi kolm aastat. Alates 2009. aastast muutis rahandusministeerium aga arvestuste korda. Euroliidu, õigemini Eurostati survel sai senisest kasutusrendist hoopis kapitalirent ehk siis laen. Nii hüppaski Risti valla laenukoormus lakke. Samasuguse saatuse osaliseks sai 8 omavalitsust üle Eesti.

Üks vahelepõige kultuurministeeriumi tänasesse tegevusse: kultuuriministeerium pakub omavalitsustele, et nood võtaksid maakonnamuuseumid oma hõlma alla. Maakonnamuuseumid on praegu riigi omanduses ja riigi rahastamisel. Kui küsisin selle aasta mais riigikogu infotunnis minister Langilt, kuidas võivad omavalitsused kindlad olla, et riik rahastab jätkuvalt muuseume, vastas minister, et „eks see ole rohkem aumeeste kokkulepe”. Aumeeste kokkuleppest kultuuri-RIPi puhul enam juttu ei ole. Tundub aga, et termin on säilinud ja kõlbab muudes asjades edasi kasutada.

Mis edasi saab?

Kultuurimister Lang on riigikogu saalis öelnud ka niimoodi: “Praegu oleme igal juhul keskendunud sellele, et maksta ära need vanad võlad, mis on seotud vanade kokkulepetega. Need puudutavad, muide, omavalitsuste tehtud kultuuri- ja spordiobjektide investeeringuid.” (9.01.2012 stsenogramm.) Seni on töö käinud selle suunas, et ministri sõnad teoks saaksid. Aega ei ole enam palju jäänud.

Teine võimalus on, et Risti vallale tehakse laenukoormuse suhtes erand. Probleem ei ole ju selles, et Risti oleks makseraskustes, vaid selles, et laenulimiit on täis. Laenulimiit on täis aga sellepärast, et riik kutsus alguses omavalitsusi lepingulisse suhtesse RKASega, mitme aasta pärast aga teatas, et ei, see suhe läheb teil siiski ka laenuna kirja. Koolimaja rekonstrueerimine ehk siis sinna multifunktsionaalse keskuse rajamine ei suurenda Risti valla kulusid, vaid vastupidi – koondab kultuuri, hariduse ja spordi ühe katuse alla. Nii et valla väiksust silmas pidades on see ainuõige tee.

Kolmas võimalus on refinantseerida Risti valla võlad nii, et võlakoormus langeks lubatud piirile.

Igal juhul on seis sant ja aega vähe. Vaat sulle aumeeste mängu.


Neeme Suur,
riigikogu liige