Linnakodanik: Sõna sekka gunnariaanale

Käib korjandus, et Gunnar pronksi valada. Kas meil muud enam teha pole?

On teisigi loomeinimesi, väärikamaid kui Gunnar. Juba kümme aastat käin vaikselt pinda, et meie linna skulptor Roman Haavamägi saaks samba. Selle väärika ja tööka linnakodaniku teened Haapsalu kauniks muutmiseks on väga suured, aga ta on kuidagi maha vaikitud. Haavamäe elusuurune sammas sobiks tema maja vastas olevale mururibale. On ju Cyrillus Kreegigi sammas tema maja ees, miks siis mitte Haavamäel.

Jäädvustamist vajaks ka pikaajaline koolimees Voldemar Pinn, kes valutas südant meie väikese riigi pärast.

Minul pole Gunnari isiku vastu midagi, iga väljapaistev inimene vajab au. Vaesel ajal sobiks tõesti Gunnarile pink, aga mitte puust, vaid meie oma Ungru marmorist – see on jääv. Ja pink peaks asuma käidaval tänaval, et pensionärid, kel jalad töntsid, saaksid istuda ja puhata ning meenutada tragit Gunnarit. Ja pensionäre on meil palju, kuid nad on viletsad annetajad, sest raha on napp.

Et Gunnar pidevalt liikus, oli ta heas vormis ja elas pika elu, tänu sellele jäi ta ka paaril korral filmimeeste kaamera ette ja mõned hakkasid teda meie kauni linna maskotiks nimetama.

Meil on ju Valge Daam! Ja mida arvavad linna külastavad turistid, kui Gunnari kuju või pingi tähisele kirjutame: prükkar-pudelikorjaja?

Järsku tuleb mõnel Gunnarit iidoliks pidaval inimesel ka mõte linna nimi ära muuta Gunnarburgiks – läheks palju vähem raha?

Haapsalu linna kodanik “tädi Maali”