Heli Kaldas: Miks me ei märka täiskasvanud õppijat?

Algamas on täiskasvanud õppija nädal TÕN, mil pööratakse õppijale erilist tähelepanu.

Tunnustust jagatakse ka koolitajatele, koolitussõbralikumaile organisatsioonidele ja omavalitsustele. Lääne Elu nädalataguses juhtkirjas nimetab Tarmo Õuemaa häbiväärseks, et nii vähesed inimesed märkavad ja esitavad tunnustamisele tublisid inimesi meie ümber, kes pidevalt õpivad, õpetavad, õppele kaasa elavad ja toetavad. Jagan osaliselt seda arvamust ja räägin meie kooli TÕN tunnustamise kogemusest.

On olnud aastaid, kus Läänemaal on esitatud üle 20 nominendi, kuid iga aastaga on see hulk väiksemaks jäänud. Ei usu, et asi on pelgalt infonappuses. Seda tuleb teatud ajal – tähtaeg on tavaliselt 15. juuni – uksest ja aknast: ajaleht, Facebook, Läänemaa portaal. Arvan, et kandidaatide hulk ei olegi alati nii määrav, aga need, kes on tunnustamist väärt, tuleks siiski üles leida ja esitada.

Tunnustamine ei tohiks käia stiilis keda me nüüd sel aastal esitame, vaid ahhaa – teda me saame sel aastal esitada! Üles tuleks leida pärlid, kes on õppimises-õpetamises teinud enam, kui nõutakse, või kes on panustanud kohaliku kogukonna või organisatsiooni kvaliteedi parandamisse.

Vahel võib teha midagi väga väikest, mille kasu on olnud väga suur, ja seda tuleb märgata. Koolitajate headust ja tublidust märkavad paremini tegelikult õppijad, mitte tööandjad. Tartu maakonnas sai parimaks koolitajaks inimene, kelle esitas terve rühm õppijaid. Olen kindel, et see koolitaja tunnetab tunnustuse suurt väärtust iga keharakuga.

Haapsalu rahvaülikool on igal aastal seadnud üles kandidaate mitmes kategoorias. Meil on suur andmebaas inimestest, nende õppimise hulgast, nende tööandjaist, kes maksavad oma töötajate eest, jne. Sageli mõtleme enne tunnustamist, miks need, kes õpivad oma tööandja toetusel meie koolis (ettevõte maksab kinni õppe, võimaldab vabal ajal käia koolis jne), ise ei märka neid tunnustada. Tõepoolest, koolitussõbralikke organisatsioone ja omavalitsusi esitatakse aastati väga vähe. Kas tõesti ei tunta ära selle tähtsust ja arvatakse, et tööandja peab- ki alati koolituse eest maksma, töögraafikud ümber tegema või töötajaid poolest päevast ära lubama?

Või võtame näiteks omavalitsuse, kes sageli on koolitusprojektide üks omaosaluse rahastaja/toetaja. Usun, et paljud projektid viiakse ellu valla toel, kes annab tasuta ruume koolis või kultuurimajas. Tasuta ruum on väga suur tugi, aga tõenäoliselt märkab selle osatähtsust vaid tegija, kes maksab järjepidevalt üüri.

Avalikku tunnustust soovib enamik, aga vähestele saab osaks. Anname siis võimaluse neile, kes seda väärt on. Tunnustamise väärtuse hinda ei saa aga keegi meile ette öelda, sest see oleneb tunnustaja silmaringi laiusest, hoolivusest ja südame suurusest.

Heli Kaldas, 
Haapsalu rahvaülikool