Hanna Miller: Kus on turistile meele järele olemise piir?

Pakkuda turistile tema kodumaa teemalist üritust on veidi maitsetu. Kuna aga Haapsalu vene laat õnnestus, võiks seda edaspidi korraldada rannarahva laadana.

Sattusin teleri ette hetkel, mil AK rääkis vene laadast ja üks rõõmsameelne vene rahvariides proua tänas vene keeles linnapead rahvale toreda ürituse võimaldamise eest. Esimene mõte oli, et huvitav, mis seoses AK uudist Pihkva laadalt pakub. Selgus, et tegu oli hoopis Haapsaluga…

Konkreetse ürituse plusspoolele paneksin kindlasti sellised märksõnad nagu talviselt unise linnaelu elavdamine; rõõmus, tasuta ja kõigile avatud kogupereüritus linnarahvale ning linna külalistele; suhtlemisvõimalus ja „meie” tunde tekitamine, rahvusi eristamata; esinemisvõimaluse loomine isetegevuslastele; kaubanduse elavdamine; hea algatus ja ilmselt kiitust vääriv korraldustöö. Tasuks jätkata, aga ehk hoopis… rannarahva laadana?

Nii nagu ajalehes Lääne Elu selleteemalise loo esimene kommentaator ütleb, arvan minagi, et Eestis võiks ikka eestimaist pakkuda. Ega turist siia ju oma kodumaist otsima tule! Mõelgem end näiteks olukorda, kus Pihkvas või Peterburis korraldataks Eesti turistide saabumise puhul eesti laat eesti rahvatantsude ja –lauludega. Ühtpidi teeks see kindlasti südame soojaks, teisalt oleks vahest natuke piinlik… Mõjuks nagu liig meeldida tahtmisena, et mitte öelda enamat. Ega see just suurt põnevustki tekitaks. Kui juba reisile mindud, tahaks ikka rohkem kohalikku elu ja kombeid näha!

Teisalt — kui hakata ainuüksi turistile mõeldes mõnd kohalikku „atraktsiooni” korraldama, poleks see ehk sugugi parem, mõjuks samavõrd püüdliku külalistele „kohaliku karu näitamisena”.

Linnaelu elavdamiseks ning kohalike ja turistide rõõmuks võiks midagi siiski korraldada. Kui üritus laada vormis toimis, miks siis mitte jätkata. Ehk tasuks vaid mõne aspekti üle veidi veel mõelda. Võib–olla oleks parem õrnadel rahvustunnetel laveerimine hoopis kõrvale jätta ning olla rahvusvahelisem, avatum? Mitte ainult eestlaste–venelaste enesetunde pärast, vaid ka näiteks soomlastele või rootslastele mõeldes, sakslastele või inglastele, kes võivad ju ka juhtumisi turistide hulka sattuda. Mis tunne oleks, kui teeksime Tallinna Raekoja platsil soome laada? Tore, aga veider kuidagi.

Kuna jõululaadaks on jaanuar hiline, siis ehk võiks üritus toimuda rannarahva laada nime all? Nii ei ole see piiratud ühegi rahvusega, mis tahes nurga alt vaadates. Rannaäärse eluga annab seostada ka neid maid, kust turistid saabuvad. Laadal võiksid üles astuda nii eesti, vene, soome, (ranna)rootsi kui ka läti rahvamuusikud. Või kõlada hoopis chanty, ingliskeelsed meremeeste laulud?

Nii jääksid ürituse kõik positiivsed aspektid alles, kaoks vaid see ebamugavust ja vastakaid mõtteid tekitav ühe või teise rahvuse peale mängimine, mulje kramplikust meeldida püüdmisest, et aga turistilt rohkem raha kätte saada. Mõelgem sellele, kuidas me ise kohalikesse suhtume, kui end mõnel maal kahel jalal kõndiva rahakotina tunneme! Haapsalus seda vahest nii ei mõeldudki ja toredaid üritusi ei pea korraldama ju ainult külalistele. Mida avaram suunitlus, seda parem.

Kokkuvõtteks — turism on majandusharu, kuigi spetsiifiline. Nii seda peaks võtmagi, neutraalselt. Teisalt on turismil olulise majandusliku aspekti kõrval ka oma kultuuriline ja poliitiline mõjujõud. Olgu see positiivne. Kõigile. Piiriületajaile meeldimise nimel ei tohiks kunagi ületada omaenda (rahva) eneseväärikuse piire.


Hanna Miller,
vabakutseline tõlkija ja ajakirjanik