Koit Uus: Kuidas leida Läänemaa kolhoosile hea esimees?

Koit Uus ärgitab kohalikke omavalitsejaid vaatama Läänemaa tulevikku laiemalt kui ainult kes võiks kellega käia. Maakondade–vaheline võistlus ellujäämise nimel oleneb kohaliku eliidi võitlusvõimest ja oskusest võimalusi näha ning neid kasutada.

29. detsembri Lääne Elu lugedes meenus mulle vana veneaegne anekdoot. Moskvast saadetud peamiselt juutidega asustatud piirkonda tuli käsk asutada kolhoosid. Mõne aja pärast saabus vastus: kolhoosid on organiseeritud, saatke kolhoosnikud.

Paralleel tekkis, kui lugesin Suklese artiklist — mis teil viga, Haapsalu on ju valmis. Naljana võis see ju ollagi, aga teades, et meie linnapea ei ole mingi naljamees, pole asi enam nii naljakas. Seega, saatke kolhoosnikke?

Tegelikult on kahe viimase rahvaloenduse järgi Haapsalu, laiemalt ka Läänemaa „kolhoosist” olnud kolhoosnike lahkumine kõige kiirem omasuguste hulgas. Lõik 5. jaanuari LEst: 13 aastaga on Läänemaa elanike arv vähenenud 4600 võrra — 6 vallatäit.

Veel Suklest tsiteerides: /…/ oleme raskel ja keerulisel ajal Haapsalu majandamise ja arendamisega päris hästi toime tulnud. Kolhoosnikud, kurinahad, aga hääletavad jalgadega.

Suklese uhkustamisest — tehtud on kõik, mis lubatud — tähtsam on, kas on tehtud kõik, mis võimalik. Mina arvan, et ei ole.

Haapsalu ja Läänemaa

Linnapea suhtumine haldusreformisse ja maakonda kui tervikusse on olnud: ise teate, linn saab ka teieta hakkama. Vahetevahel Ridala vallale tehtud ühinemisettepanekud on olnud pealiskaudsed, otsekui näitamaks, et vallameestega ei saa ju asju ajada. Sama on olnud tunda ka omavalitsusliidu suhtes. See pole hea Haapsalule kui tõmbekeskusele.

Samas 29. detsembri lehes on juttu valdade liitumiskõnelustest. Kirjeldatu loomulik jätk on, et vallajuhid otsivad liitejooni linna ja maa kujuteldavat rindejoont mööda. Minu arust ei lahenda aga osaline liitumine mitte ühtki tõsist probleemi.

Intellektuaalselt huvitav? Jah, ja nii juba umbes 15 aastat. Valdade võitluses elanike pärast (õieti elutingimuste pärast) on määrava tähtsusega, kas (töölkäimiseks) mugavas kauguses on tugev tõmbekeskus.

Erandi moodustab „jõetagune maa”, kuhu Haapsalu kui tõmbekeskuse mõju hästi ei ulatu. Lihula kandi õnnetuseks ei ulatu sinna ka Pärnu mõju. Lihula võiks hääbumisest päästa vaid trügimine Kasari jõe, Väinamere ja Pärnu maakonna vahelise ala tõmbekeskuseks, kas või valitsuse toel. Variandid võiksid olla metsandus, põllumajandus, Virtsu sadamale tuginev tööstus, saarlaste parem ärakasutamine. Ehk tuleks saarlased ümbersõidu asemel uuesti Lihulast läbi suunata, halvimal juhul võiks neile peale panna kohaliku maksu.

Väidan, et siiapoole Kasari jõge jäävail Läänemaa valdadel on Haapsalu taandarengu peatamine peamine vahend elujärge parandada.

Oleks vaja, et omavalitsuste helgemad pead tegeleksid Läänemaa asjadega laiemalt, sh ei näeks Haapsalut mitte konkurendi, vaid kogu piirkonna arengumootorina.

Kuidas seda saavutada? Pole aimugi. Praegu meeldib volikogude sadakonnale liikmele asendustegevus, st tegevus, mis jätab mulje tähtsast toimetamisest, selmet keskenduda raskete küsimuste lahendamisele.

Kes–kellega–käib–liitumisjutu kõrval on veel kasutum, see–eest aga aktiivne kohaliku tasandi erakonnavärk. Halenaljakas on vaadata, kui kohalikul tasandil aetakse õige ja vale asja asemel meie ja nende asja!

Hea näide on viimase 5–7 aasta jooksul hoogustunud küla(seltsi)de areng. Seal lasevad inimesed aktiivsemail ühiseid asju ajada — erakondlus pole seda tasandit jõudnud omadeks ja võõrasteks lahterdama hakata! Siit kasvabki tõhus, altpoolt tulev ravim, mis aitab, kui tulevane maakond, suurvald või mis tahes muu moodustis hakkab kaugenema kohapealsetest muredest.

Tagasi linnapea juurde

Haapsalus pole viimase 10–15 aasta jooksul olnud erakondlikke valimisi — ja miks peakski. Tegemist on olnud ikka pigem linnapea isikuvalimistega. Mida väiksem linn, seda suurem on linnapea isiku mõju asjade arengule. Siinkohal tahaks lausa varakult välja kuulutada linnapea konkursi, sellise linnapea konkursi, kes mõistab Haapsalu tähtsust maakonna tõmbekeskusena, on vastuvõetav kogu maakonna elanikele ja kes ka hoolitseb nende eest. Mõistab, et Haapsalu on linnana arendamiseks liiga väike.

Sisult kirjeldan ma Lääne maavanemat, kes poleks regionaalministri ametnik, nagu praegu; kes poleks ka vallavanema ameti kõrval kohakaaslusega omavalitsusliidu juht.

Kuidas seda juba kas või sel sügisel vormistada? On mitu teed ja hilja veel ei ole.

Kas ja kuidas, oleneb peamiselt praegustest omavalitsusjuhtidest. Üleriigiline haldusreform oleneb ju umbes 250 inimesest, kes on õigustatult mures oma tuleviku pärast.

Kes keelab meil Läänemaal asja omatahtsi korraldada, andes praegustele omavalitsusjuhtidele uues, maakonnasuuruse struktuuri organeis materiaalse garantii neljaks järgmiseks aastaks? Volikogude liikmeile annaks aga kindlustunde piirkondlike kvootide sisseseadmine uues suures volikogus.

Seda mudelit on põhjamaades kasutatud, pööramaks kohaliku eliidi vastuseis toetuseks.

Mida siis teha?

Juba kuulen vastuväiteid: „Mida me ikka teha saame?”, „Kes meile ikka lubab?” Jne.

Mis teha, suuremas plaanis ongi maakondadevaheline võistlus elukeskkonna kvaliteedi pärast üha teravnev ja otsustavaks saab ikka kohaliku eliidi võitlusvõime. Looduslik valik. Süüdistada pole peale iseenda kedagi.

Siiski, vähemasti võrdsed võistlustingimused võiks välja kaubelda, see ei tohiks konti murda.

Alustuseks piisaks, kui seada eesmärgiks, et maakonnal oleks nüüdisaegne ja kiire ühendus suurema ja loomuliku tõmbekeskusega. Seega lahti Pärnust ja (elektri)rong.

Sõnapaar „loomulik tõmbekeskus” viitab kümne aasta tagusele ajale, mil läänlasel ei olnud Pärnuga üldjuhul mingit pistmist, ja eks nii ole see siiani. Selle järelduse tegemiseks piisab teadmisest, et Haapsalu ja Tallinna vahet käib päevas üle 20 bussi, Haapsalu ja Pärnu vahet napp poolteist.

Nüüdisaegne, 120 km tunnis sõitev rong peatub suvest nüüd vaid 52 km kaugusel Haapsalust — Riisiperes. Tolle raudteesuuna taastamiseks kulutas riik mullu peaaegu pool miljardit krooni! Kuidas saab selle 52 km taastamist olla ebareaalne, kui rongid selleks on juba olemas?!

Uks on juba paokil

Kumbki plaan pole ebareaalne, kui lugeda, kes seda toetavad.

Presidendi uusaastakõnet tsiteerides: Teid ja muud taristut tuleks väljaspool pealinna arendada jõulisemalt./…/ Optimeerimise ainus siht on kodanike parim ja kõige mõistlikum teenindamine, aga mitte kulude kokkuhoid elanike heaolu hinnaga.

Garri Raagma ütles hiljuti ETVs: Kuressaare ja Haapsalu on kaotanud regioonide tekitamisega.

Optimeerimine seati eesmärgiks, kui kümmekond aastat tagasi algas pärnustamine. Selle tõttu on nüüd Haapsalust kadunud mitusada töökohta, kuid need ei jäänud pidama ka Pärnusse, vaid on maandunud kalleimas võimalikus kohas Eestis — Tallinnas. Õnneks on ka regionaalminister jõudnud seisukohale, et tuleb asuda tugevdama maakonnakeskusi. Seega, uksed on praokil, olge mehed ja pange jalg ukse vahele!

8. jaanuari Lääne Elu juhtkiri kritiseerib järjekordset „uitreformi ideed” viia tsentraliseerimise tuhinas kümne aastaga keskele koondatud töökohad tagasi „kohtadele”. Sedapuhku asutuste kaupa laiali, tekitades tõenäoliselt paraja segaduse ja mööda Eestit risti–põiki sagimise, sh nagu möödaminnes koliks kõige rohkem töökohti asja ajava ministri valimisringkonda.

Miks ei võiks lihtsalt tunnistada, et reformiga punnitati üle, ja hakata ülesandeid koos töökohtadega jälle maakonnapõhiselt tagasi jaotama. Las riik läheb tasahilju kohapeale tagasi, seda enam, et e–riik annab täiesti uued võimalused. Tsentraliseerimise tagurpidikäik on ikka detsentraliseerimine, mitte täringute topsist laiali viskamine.

Kes peaks nende asjade eest Läänemaal seisma? Selliseid asju saab vaid üheskoos ajada. Edasi võiks juba maisemaid asju võtta.


Koit Uus,
ettevõtja