Juhtkiri: Vale retoorika

Uudis Nõva kooli kolmanda kooliastme sulgemisest ei tohiks küll kedagi üllatada, ei kogukonda ega üldsust. Kool on aastaid balansseerinud kriitilise piiri lähedal ja kooli intensiivse päästmisega on Nõval vähem või rohkem innukalt tegeldud väga kaua.

Kümme aastat tagasi avasid nõvalased oma helesinise unistuse: kümme miljonit krooni maksma läinud uuendatud koolimaja. Edasi tegeldi põhiliselt sellega, et seda lastega täita.

Paraku on jäänud mõtted mõteteks. Ponnistused õpilaskodu abil kooli säilitada osutusid lühiajaliseks. Nüüd tunnistab volikogu esimees, et juba viis aastat tagasi oli ette teada, et asjast tegelikult asja ei saa.

Aastal 2013 on seis selline, et koolis käib 17 last, keda kantseldab 15 õpetajat. Ei pea eelarvesse süüvima, et järeldada: vald, kus koolis peaaegu et iga õpilase kohta on eraldi õpetaja, peab ikka väga rikas olema.

Nõva vald rikas ei ole. Eelarves haigutab 50 000 euro suurune auk, mis sunnibki volimehi homme kooli saatuse üle otsustama.

Muidugi võib kaaluda, kas nõvalastel olnuks mõistlik kruusatee jätta kruusateeks, nii et kooli eristaatus oleks säilinud ja riik tühjad õpilaskohad kinni maksnud. Kaaluda võib ka seda, kas jätta ehitamata veetorustik või koondada ametnikke. Aga teha seda kõike retoorika saatel „Kui kaob kool, siis kaob ka vald!” vahest siiski ei maksaks. Pigem on asjalood vastupidi.