Juhtkiri: Ongi tõsi

Kui kohalikud jahimehed tabasid umbes kuu aja eest Saleveres „kõrgete jalgadega kähriku”, tundus see rohkem kurioosum kui tegelikkus. Kirjelduse järgi näis elukas justkui mõnest Kivirähki jutust pärit olevat, ja kuigi Hanila rahva jutu järgi olla selletaolisi kuuldud–nähtud juba aastat paar–kolm, ei tundunud šaakaleid täis võserik eriti tõenäoline.

Nüüd on teadlased teinud kindlaks, et šaakalid tõepoolest elavad seal, võtavad ette retki üle lahe, uluvad ja jäävad kaamerasilma. Ongi tõsi.

Leidmise tõigast tähtsam aga on otsus, mida võõrliigiga edasi teha, ja see ei ole ainult meeldimise küsimus, kas me tahame, et võõrad elukad meie metsas elavad, või lihtsalt ei taha.

Inimkäel väljapoole oma looduslikku leviala sattunud liik on võõrliik. Võõrliik võib olla ohtlik. Ilmtingimata ei pruugi ta olla invasiivne, st ta ei pruugi kõigutada looduse tasakaalu alustalasid, aga kas see on nii või mitte, selgub alles tagantjärele, mitte kohe.

Šaakal Eesti looduses on midagi täiesti uut, ja keegi ei tea, mida see endaga kaasa võib tuua. Iga uustulnuk kujundab ökosüsteemi suuremal või vähemal määral ümber, ja pole teada, missugune on uus. See, mis otsuse keskkonnakaitsjad šaakali asjus langetavad, võib olla kaugeleulatuvate tagajärgedega, muidugi on see üpris huvitav.