Võidupüha paraad tõi Haapsalu inimesed tänavaile

Pühapäeva hommik. Haapsalus on sombune. Kell on vaid veidi üle üheksa, kui Jaama tänaval patrullivad kuus politseinikku. Osa neist on ringristmiku juures, teised turu bussipeatuse ees. Kollaseid veste näeb ka kaubamaja esises taksopargis ja teenindusmaja parklas. Haapsalu valmistub 94. aastapäeva võidupüha paraadiks.

Juba eelmisel päeval harjutasid kaitseliitlased, noorkotkad, naiskodukaitsjad ja kodutütred kuumuse kiuste raudteejaama ees marssi, rivistamist ning kindrali ja presidendi tervitamist. Niisiis ei tohiks kohalikud roheliselaiguliste sõdurpoiste ja masinate üle enam üllatuda.

Nüüd algab programm aga lossiplatsil, kus riigi ninamehed asetavad vabadussõja ausamba jalamile pärjad. Jahedapoolsest ja niiskest ilmast hoolimata on rahvast linnuse ja politseimaja vahele kogunenud palju. Kuulatakse peaministri kõnet, jälgitakse võidupüha tule süütamist. Südamliku tseremoonia lõpu ning paraadi vahele jääb tund aega.

Esimesed pealtvaatajad nõjatuvad raudteejaama ees kaugelt kajavate trompetihelide saatel vastu metallist piirdeaeda. Täna saadavad paraadi kolm orkestrit, needsamad pillimehed puhuvadki tühermaal kopse soojaks. Samal ajal seatakse teleülekandeks kaameraid, läikima lüüakse kõnepulti kaunistavad pärjad. Platsi keskel murul võtavad koha sisse fotograafid, kes kaherattalise sõidukiga ringi vuravast kaameramehest proovipilte klõpsivad.

Eemaltvaatajale tundub, et kõik läheb kindlalt ja sujuvalt: kui ettevalmistused on tehtud, marsib orkester platsile, natukese aja pärast jooksevad ühtsel sammul paika relvadega noormehed, kes jäävad platsi nurkadesse seisma. Seejärel sammuvad Lääne maleva järel sisse kõik kaitseliitlased, nende järel helesinistes särkides noored kotkad, kontsade kõpsudes naiskodukaitsjad, siis kollaste kaelarättidega kodutütred, kõige viimaks külalisüksus Soomest, noormehed platsi nurkadest jooksevad taas minema, sinimustvalge lipp püssitorust lehvimas.

Mõned minutid enne kella 11 kantakse kaitseväe juhataja Riho Terrasele ette, et väljakule on koos pillimeestega üles rivistatud 1017 inimest. Sinised tribüünid vaatega raudteejaama hoonele täituvad tasapisi tähtsate inimestega, teiste seas võtab koos abikaasaga istet president Rüütel.

“Mis te seal poes teete? Tulge nüüd siia juba, kohe hakkab pihta!” kostab pealtvaataja telefonikõnest. Rahvast aina koguneb. Üle platsi kaigub paraadiliste “Tervist, härra kindral!”. Pärast seda, kui on tervitatud ka külalisüksus, võib jääda presidenti ootama.

Ja siis ta tuleb: orkestrid alustavad “Presidendi marsiga”, läikiv must auto sõidab tribüünide ette, selle eesuksest astub välja mundris mees. Hetkel, kui ta avab tagumist ust, pressivad end läbi pilvede päeva esimesed päiksekiired; president astub autost välja. Nüüd kuuleb ka riigipea, et väljakule on rivistatud üle tuhande inimese. Lauldakse hümni.

“President võiks ka sellega sõita,” arvab üks väike poiss publikust, kui kaameramees oma kaherattalisel meist mööda sõidab. Heatujuline president Ilves tervitab raudteejaama ees Sakala malevat. Õhk läheb järjest kuumemaks, piirdeaia ääres on publik üsna tasa. “Ilusat võidupüha teile!” soovib president kodutütardele, tervitab seejärel soomlasi ning läheb kõnet pidama.

Kuskilt on kuulda, et üks kaitseliitlane tunneb end halvasti, mõne aja pärast toovadki neli meest üsna õblukese laigulistes riietes neiu kanderaamiga kaitseliidu bussi. Mõnekümne minuti pärast on esimesele lisandunud veel kaks paraadilist. “Ei ole kerge seista rivis,” arvab üks pealtvaataja, kui näeb, kuidas rühmajuhid oma üksustele pudelitega juua viivad ja kodutütarde säärtele vett pihustatakse. Õnneks ei ole veel nii palav kui eile, mil üks rivisseisja lausa haiglasse viidi.

Käes on maakondlike võidutulede süütamise aeg. “Viige see tuli oma kodumaakonda,” annab riigipea juhised Ida-Virumaa esindajatele. Siis tutvustavad Robert Sits ja Imbi Esko Läänemaalt end presidendile. “Jäägu see tuli siia,” ütleb Ilves väikese muigega. “Just nii, härra president,” püüavad ka noored kodukaitsjad naerupuginat tagasi hoida. Nõnda sujuvalt, mõnusalt ja üllatavalt kiirelt ongi paraadi esimene pool läbi saamas. Kiiremad seavad sammud tee äärde, et platsilt väljamarssijaid tervitada.

Paraadile kaasaelajaid on küllalt: kes otsib tuttavaid püssikandjaid, kes tervitab oma kodumaakonda, paljud püüavad uhkeid sõdureid kaamera fookusse püüda. “Näidake nüüd emotsiooni ka!” ärgitab naisterahvas oma tuttavaid, hõisete ja plaksutuste saatel suudetakse isegi mundris mehi naeratama panna.

Veetorni peatuse ees, kui viimased sõdurid on juba mööda marssinud, kuid sõjaväeautod pole veel neile järele jõudnud, nuruvad õde ja vend ema: “Lähme, lähme juba, nad on juba nii kaugel!” – “Mis sa tormad nüüd, ole paigal,” manitseb ema lapsi.

Tüdruku nägu kisub virilaks, ta tahab nii väga paraadilistele järele jõuda. “Tulge, vanaema jookseb teiega, lähme püüame nad kinni,” teeb veidi vanem naine ettepaneku. “Jaa! Rutuga sõduritele järele!” hüüab poiss ja juba jookseb kolmik lossiplatsile marssivatele sõduritele järele.