Juhtkiri: Ohu koht

Teist aastat on politseijuhid tõdenud, et kuritegevus on Läänemaal jälle mullusega, eelmise kvartaliga või eelmise kuuga võrreldes vähenenud ja et Läänemaa tunnuslause „Turvaline pesapaik” peab paika.

Mis siis nüüd lahti on, et politsei peab püstolit paugutama, sest muud moodi ei saa enam kihutajaid või kaklejaid peatuma sundida? Mis on Eestis üldse lahti, kui mõelda, kuidas jaanipäeva aegu Kabli rannas üks kamp toorutses ja kui mannetult politsei seal käitus?

Suuremale pildile keskendumata võib öelda, et Haapsalus on kurja üks juur nädalalõppudel kaubanduskeskuse parklasse kogunevad kambad, auto pagasiruumis valmis pandud raudtorud ja puust kurikad. Kui politsei ja linnavalitsus midagi ette ei võta, lastakse need kurikad varem või hiljem uuesti käiku ja kes julgeb öelda, et asi lõpeb vaid ühe lõhkise huulega. Veel hullem oleks, kui nende ohvriks langeb mõni juhuslik möödakäija, varahommikune töölemineja või töölt tulija. Haapsalu–suguses väikelinnas ei tohiks tekkida paiku, kuhu normaalne inimene ei julge minna.

Ma ei tea, kes keda peaks taga sundima, kas politsei linnavalitsust või linnavalitsus politseid, aga linlaste ja linna külaliste huvides on küll, et lööminguga lõppevale ajaveetmisele kaubanduskeskuse parklas või ka mujal tuleks kiire ja otsustav lõpp.