Varastati. Kirikust!

Teisipäeval Rooslepa kabelisse sõites oli tunne, nagu läheks matustele. Kaks nädalat tagasi oli kabel täis rõõmsaid inimesi ning räägiti sellest, et ajalooline ülekohus on nüüd heastatud ja 70 aastat tagasi peitu viidud kirikuvarad koju tagasi jõudnud.

Nüüd haigutab vitriinkapis, kuhu esemed vaatamiseks välja pandi, tühjus. Keegi on arvanud, et tal on armulauakarikaid rohkem vaja kui Rooslepa kabelil.

Võib ju vallale ette heita, miks ei tagatud turvalisust paremini, aga nagu ütleb Rootsi–Mihkli koguduse õpetaja Patrik Göransson: „Sada protsenti turvalisust tähendab, et ligipääs on null. Mis kasu on asjadest, mida keegi ei näe?”

Seda mõistetamatum on, et keegi tuleb üldse mõttele kirikusse vargile minna. Kirikuvargus on hullem kui tavaline vargus. See pole mitte lihtsalt materiaalse väärtuse vastu käe tõstmine, vaid varastatud on midagi sellist, mis kuulub paljudele, mis on ühine.

Ka vanasti on kirikuvargaid karistatud tavavarastest rangemalt. Nii näiteks on keskajal naisi kirikuvarguse eest karistatud elusalt matmisega. Võib–olla peaks selle tänapäevalgi karistusseadustikku lisama.