Andres Ammas: Valskus ja riigiamet ei sobi kokku

Innar Mäesalu tunnistas avalikult üles, et kandideerib Lääne-Nigulas häälepüüdjana, kuid ausus ei ole piisav vabandus. Vabandus ei ole ka see, et erakonnast oli alatu teda rumalasse seisu sundida. Just maavanema kohustus on jälgida seaduste täitmist Läänemaal.

Eelmise Lääne Elu uudis maavanema kandideerimisest uue valla volikokku tekitas hämmingut. Mees tunnistas küll kohe ausalt, et ei kavatse tegelikult Taeblasse kolida või valituks osutumise korral Lääne-Nigula volikogus tööle hakata, aga minu meelest pole see piisav vabandus.

Seisus kohustab. Valitsus on pannud maavanemale kohustuse jälgida seaduste täitmist Läänemaal ja siinsetes omavalitsustes. JOKK-skeem, valskus, valija lolliks pidamine ei sobi selle ametiga kuidagi kokku.

Küllap põhjustab kogu lugu maavanemale endalegi unetuid öid ja tegelikult on parteikontorist alatu inimest rumalasse seisu sundida. Kui oled aga kuradile sõrme andnud ja soovid riigikokku pääseda, tuleb kuulekas olla.

Võib-olla ongi jumet regionaalministri mõttel kaotada kohustus elada selle omavalitsuse territooriumil, mille volikokku kandideeritakse? Paljude inimeste igapäevaelu on väga liikuv. Tööl käiakse kodust kaugel, suvel elatakse ühes, talvel teises kohas. Mõned omavalitsused, nagu Haapsalu ja osa Ridala vallast on nii tugevalt kokku kasvanud, et piir nende vahel on lausa sümboolne. Aga praegu kehtib vana seadus ja see on täitmiseks. On eriti piinlik, kui susserdavad need, kes peaksid seaduskuulekusega olema eeskujuks: riigiametnikud, riigikogu liikmed, ministrid.

Nn võõrleegionäre on kohalikes volikogudes ka praegu ja võib-olla on mõnigi neist oma innukuse ja erudeeritusega tõstnud kogu volikogu kompetentsi. Siiski kardan, et positiivsed näited on pigem erand kui reegel.

Olen viimased kaks aastat elanud Tallinnas, aga Haapsalu linnavolikogu liikmena olnud Haapsalu elanike registris. Tunnen omal nahal, et ei suuda Haapsalu elul kätt pulsil hoida. Seepärast otsustasingi neil valimistel enam mitte kandideerida. Ka mitte Tallinnas, sest sealse eluga pole ma hoopiski kursis. Mõtlen siinkohal asumit, elurajooni, kogukonda, mitte keskerakondliku linnavalitsuse ülbitsemist, mis loomulikult iga pealinlaseni ulatub.

Mul on olnud au kuuluda Haapsalu volikokku järjest 20 aastat. Selle kogemuse põhjal söandan anda valijale mõned soovitused, mille põhjal oktoobris valik langetada.

Iga töö ei sobi igaühele. Volikogus on tähtis osata lugeda, küsida ja kõneleda. Volikogu liige peab tahtma ja jaksama lugeda mahukaid dokumente ka siis, kui need on tüütud ja kohati arusaamatud. Kui aru ei saa, tuleb küsida, mitte karta loll näida. Oma mõtteid peab julgema ja suutma arusaadavalt väljendada. Tundub väga lihtne? Ometi olen volikogus näinud küll ja küll kolleege, kes on kenad inimesed ja oma erialal tublid, ent ei saa loetu sisust aru, ei julge küsida ega hoopiski mitte avalikult üles astuda.

Muidugi soovitan valida inimesi, kelle südametunnistus pole karva kasvanud ja kelle õiglustunne on keskmisest suurem ning valulävi tavalisest madalam. Te tunnete nad ära!


Andres Ammas,
Haapsalu linnavolikogu liige 1993–2013