Ingrid Danilov: Linna juhtimisest ja juhtimiskultuurist

IRLi nimekirjas Haapsalu volikokku kandideeriv Ingrid Danilov leiab, et Reformierakonna linnapea Urmas Sukles on liiga enesekeskne juht.

Lugedes 27. augusti Lääne Elust linnapea Urmas Suklese arvamuslugu „Mina elan Haapsalus ja Haapsalus on hea” ning mõeldes tagasi linnapea varasematele väljaütlemistele stiilis „mina ja minu Haapsalu”, hakkas kummitama ajaloost teada Prantsuse kuningas Louis XIV, keda kutsuti Päikesekuningaks ning kellelt pärineb ütlus „Riik, see olen mina”. Nii nagu kuningas imetles ennast ja enda tähtsust, on sama valitsemisviis omane Haapsalu praegusele linnajuhtimisele.

Linnapea, kes on juhtinud Haapsalut kokku ligi 14 aastat, pakatab enesekindlusest ja arvab enese olevat eksimatu. Mida aeg edasi, seda enam. Enesekindlus on kiiduväärt isikuomadus, aga teatud piirini. Kui kaob kriitiline mõtlemine ja asemele tuleb mõõdutundetu enesekiitmine ja eneseimetlus ka seal, kus selleks põhjust ei ole, ei ole see enam hea.

Linnapea sage väljend „mina ja minu meeskond oleme linna hästi juhtinud” on näide ülemäärasest enesekindlusest ja kriitilise meele puudumisest, sest teavad ju paljud linlased, et samasse meeskonda kuuluv aselinnapea on rohkem tuntud kui linnarahva meelt lahutav tore laulu– ja pillimees, kuid aselinnapeana läbi kukkunud. Selleks et tulemuslikult töötada, ei saa meeskond olla üksnes linna juhtiv poliitiline kolmik, vaid ühtseks meeskonnaks selle sõna õiges tähenduses peab koonduma kogu linnavalitsuse töötajaskond. Kas see nii ka juhtub, oleneb linnapeast. Praeguse linnapea hoolimatu ja „ise tean”–tööstiil pole sobinud mitmele töökale ja linnavalitsuses väga olulist rolli omanud linnaametnikule ja nad on lahkunud. Viimatine linnavalitsusest lahkuja oli väga professionaalne töötaja, kelle õlul püsis suurem osa linna käigusolevast projektitööst.

Loomulikult on asju, mis on Haapsalus hästi, ja kultuurisuvi on seda kindlasti. Positiivse poole peale saab tegemisi kanda veelgi, aga tehtud ja tegemata asjadele osutamine pole tänase loo eesmärk. Mind ja paljusid minu tuttavaid häirib linnas valitsev juhtimiskultuur — pealiskaudne ja üleolev suhtumine, tegevuste kampaanialikkus, dialoogi puudumine, suutmatus korrektselt suhelda ja kriitika juba eos demagoogiaga lämmatamine. Tundub, et linnapea juhindub täiesti teadlikult väljaütlemisest, et kui ühte tõele mittevastavat väidet järjekindlalt tõe pähe korrutada, küll siis hakkab rahvas seda ka tõena võtma.

Kahtlemata on Urmas Suklesel Haapsalu kauaaegse linnajuhina suured teened ja linnarahval on põhjust olla talle tehtu eest tänulik. Arvan, et praegune aeg nõuab teist tüüpi linnajuhte. Nõuab inimesi, kes oskavad ja kel on tahtmist olla eestvedajad ja visionäärid kogu linnavalitsuse meeskonnale, kelle isikuomaduste hulka kuulub töökus ja järjekindlus, kel on võimet ja tahet koostööks ning haritust ja haaret näha linna tervikpildis. Ning kes ei püüa meeldida üksnes seltskonnale, kellele lubaduste jagamine tagab uuesti linnapea positsiooni, vaid kes lähtub oma tegudes kõigi linlaste õiglase kohtlemise soovist.

Ja veel — linnapeal ja tema meeskonnal peab olema ideid Haapsalu linna arenguks. Neist pole seni midagi kuulda ja paraku ka linna arengustrateegia aastani 2020, mille volikogu kahetsusväärselt vastu võttis, on küündimatult koostatud ja lähiaastate tegevuskava poolest mannetu. Linnapea väide, et tema meeskonna koostatud arengukava on parim, mis on Haapsalu linnal üldse olnud, ja et tema on sellega väga rahul, kuulubki kategooriasse, et „kui ma nii ütlen, küll nad siis seda ka uskuma hakkavad”.

Uus Euroopa Liidu programmiperiood on ukse ees, linnade ja valdade konkurents tähtsate arenguprojektide elluviimiseks ja eurotoetuse taotlemiseks tuleb varasemast palju pingelisem ning otsustajate sõel tihedam. Milliste ideede ja arendusprojektidega läheb uuele programmiperioodile vastu Haapsalu linn? Kas keegi teab sellest midagi?

Kindlasti me saame lugeda arendusideid linnapea valimisprogrammist ja üht–teist, nagu vehklemishalli kavandamine Haapsallu, on linnapea meile juba ka teada andnud. Kas on need lubadused tõsiseltvõetavad, kui neid pole arengu– ja eelarvestrateegia koostamisel isegi jutuks võetud? Kõrvalt vaadates tundubki, et linnapea ajab sageli linnavalitsuses üksnes talle teadaolevat asja ja suhtumine — ise tean, ise otsustan, ise olengi linn, küll koalitsioonivolinikud kõik need äkki väljapaisatud ideed vajaduse korral heaks kiidavad — järjest süveneb.

Kas selline eelmisele sajandile omane isevalitsejalik juhtimisstiil tõesti meid rahuldab? Kas Haapsalu jääbki linnaks, kus üks osa olulist infot on vaid linnapea peas, kes siis seda oma äranägemise järgi alamatele tilgutab? Sest kellel on rohkem infot, sellel on ka rohkem võimu. Me elame aga infoajastul ja info on väga väärtuslik ressurss suhtlemiseks eri huvigruppidega, koostööpartneritega, linnakodanikega. Haapsalu linna kodulehte vaadates ei saa sugugi sotti, et Haapsalu linn oleks infoajastusse jõudnud — osa kodulehel olevast infost pärineb siiani aastast 2004.

Haapsalu on kaunis ja õdus linn ja oma linnaga oleme tõesti hästi pildil. Oleks viimane aeg olla pildil ka linna juhtimiskultuuri poolest. Tulles tagasi oma loo alguse juurde — prantslased kummutasid kuninga püstitatud teesi „Riik, see olen mina” valla päästetud revolutsiooniga, öeldes „Riik, see oleme meie”. Mina usun, et ka haapsallased saavad pärast kohalikke valimisi öelda: „Haapsalu, need oleme meie.” Ja et tulevane linnapea mitte ei näi hooliv, vaid ongi hooliv: nii linlaste kui ka oma alluvate suhtes.


Ingrid Danilov,
IRLi kandidaat Haapsalu volikokku