Kaia Kullamaa: Waldorfi pedagoogika – teistsugune lähenemine õppimisele

Tänapäeval on inimesel palju valikuvõimalusi. Et elada edukat ja rahuldustpakkuvat elu, on vaja pidevalt valikuid teha. Valikute tegemine aga eeldab isiksust, kes suudab ja tahab iseseisvalt mõelda. Niisuguse isiksuse üks mõjukam kujundaja on haridusasutus. Koolis veedavad meie lapsed sõltuvalt vanusest kuni 70% oma ärkveloleku ajast.

Tänane haridussüsteem treenib küll mälu, ent ei aita palju kaasa isiksuse arengule. Lapsele pakutakse hulganisti fakte ja infot, kuid ei looda tervikpilti, mida selle teadmisega reaalses elus peale hakata. Õppekavad on tihedad, kiired ja pingelised, süviti minemiseks aega ei jätku. Liialt keskendutakse tulemusele ja õpilaste võrdlemisele. Õpilased on sageli ülekoormatud. Üle jõu käivad koolitükid annavad hoobi õpilase enesehinnangule ja lõpuks ka tervisele. Nii õpitakse kõige vajalikum pähe, mis aga pärsib mõtlemise arengut.

Ent on olemas ka teistsuguseid lähenemisi hariduse andmisele ja omandamisele. Üks neist on Steineri ehk Waldorfi pedagoogika. Waldorfi pedagoogika toetab isiksuse tasakaalustatud arengut. Waldorfi õpetuse peaeesmärk on kasvatada avatud mõtlemisega inimesi. Põhiline erinevus Waldorfi- ja nn tavapedagoogika vahel seisneb õpetamise ja õppimise viisis.

Waldorfi pedagoogikale aluse panija on Rudolf Steiner – Austria filosoof, esoteerik, õpetaja ja sotsiaalne mõtleja. Esimene Waldorfi kool loodi 1919. aastal Saksamaal Stuttgardis.

Õpetuse aluseks on arenguteooria, mille järgi inimese areng kulgeb rütmiliselt üksteisele järgnevate astmetena. Inimese kasvuaeg jaguneb kolmeks oma olemuselt täiesti erinevaks perioodiks:

• eelkooliiga – kuni 7 aastat (füüsilise arengu periood);
• põhikooli-iga – 7.–14. eluaasta (hingelise arengu periood);
• noorusiga – 14.–21. eluaasta (vaimse arengu periood).

Igal perioodil on laps vastuvõtlik erinevatele asjadele ja temas toimuvad teatud iseloomulikud muutused. Järelikult on vajalik ka igal perioodil erinev lähenemine kasvatusele, et tagada lapse terviklikum ja parem areng. Waldorfpedagoogika arvestab lapse meelte arenemise ja tundlikkusega erinevatel eluetappidel.

Waldorfipedagoogika olemuseks on lapses endas olevate arenguideede teostamine vastavalt lapse arengustaadiumile. Tegemist on lähenemisega, kus õpetuse edasiandmise viisile pööratakse märgatavalt rohkem tähelepanu kui tulemusele. Õpetamise viisi nähakse eeldusena väga heade tulemuste saavutamiseks.

Tähtsaks peetakse kontakti loodusega, värskes õhus viibimist ning tegutsemist, aga ka naturaalseid materjale nii ruumide sisustamisel kui ka mänguasjade valmistamisel. Tähtis on, et asjadega poleks liialdatud – vähem asju, rohkem fantaasiat.

Waldorfi koolides on suur rõhk vaimsetel väärtustel. Kuna Waldorfi süsteem pärineb germaani kultuuriruumist, mis on seotud kristlusega, on Waldorfi haridusel kristlik baas. Samas ei ole tegemist usklike kooli, religiooni või sektiga, vaid toetutakse lihtsalt vaimsetele väärtustele, mis on üldinimlikud ja ühesugused igas usundis.

Waldorfi pedagoogika eesmärk on aidata noortel saada esmalt inimeseks ja alles seejärel spetsialistiks. Steineri pedagoogika toetab tervikliku maailmapildi tekkimist ja aitab ennast leida. Et inimene saaks leida enesele selles maailmas õige koha, tuleb talle pakkuda kõiki arenguvõimalusi.

Eelkooliiga

Eelkoolieas on määravad rütm ja kordamine ning eeskuju ja matkimine. Iga päev korduvad rütmiliselt samad tegevused, oluline on lapse kokkupuude liikumise ja rütmiga läbi oma keha. Lasteaias korduv päeva- ja nädalarütm aitab lapsel tajuda looduse rütme ja loob turvatunde.

Tähtsal kohal on matkimine. Laps saab õpetaja tegevust järele teha ja see on talle huvitav. Ilmselt on iga vanem näinud, millise rõõmuga laps liitub tema tegemistega. Oleks vanemal selleks vaid rohkem aega ja kannatust. Eesmärk on, et huvi tekiks lapses endas, mitte ei oleks väljastpoolt peale surutud. Oluliseks peetakse aja võtmist tegevusteks ja ühtlasi ka aja leidmist vaikuseks ja rahuks. Kasvamiseks on vaja kasvurahu. Iga laps areneb omas tempos ja talle tuleb anda selleks võimalus.

Suurt tähelepanu pööratakse mänguoskuse ja selle kaudu kujutlusvõime arengule, samuti tahte arengule. Laste areng toimub läbi mängu. Mäng on ettevalmistus eluks, see on lapse põhitegevus. Igasugune õpetamine, kui see ei ole seotud matkimise või mänguga, on tulutu ja toob oodatud kasu asemel lapse edasisele arengule pigem kahju. Sellest tulenevalt ei anta lasteaias pedagoogilist õpetust.

Tähtsaks peetakse elava sõna jõudu. Albert Einstein on öelnud: “Kui sa tahad, et su laps oleks täiuslik, jutusta talle muinasjutte. Kui sa tahad, et ta oleks väga täiuslik, jutusta talle veel rohkem muinasjutte.” Vanarahva meetod laste fantaasia arendamiseks oli muinasjuttude ja legendide jutustamine. Juttudel on lapsele suurem mõju siis, kui neid jutustada, mitte ainult ette lugeda. Elav sõna, mis läheb inimeselt inimesele, on mõjuv vahend sotsiaalseks ja üldinimlikuks kasvatuseks.

Loomulikult pakutakse lasteaias rõõmsat ja harmoonilist keskkonda. See on nagu kodu ja perekond, kus koos kasvavad täiskasvanud ja erinevas vanuses lapsed.

Kooliiga

Waldorfi koolis ei panda hindeid. Õpilastes püütakse tekitada armastust õpitava aine vastu. Üksnes nii on võimalik vallandada õpilastes huvi aine vastu, mitte vaid soovi saada häid hindeid või isiklikku kasu. Steineri pedagoogikas rõhutatakse, et õppimine pole võistlev tegevus. Küll aga analüüsitakse enda ja teiste töid. Saadakse hinnanguid, mitte numbreid. Õppeaasta lõpus saab õpilane tunnistuse, kuhu iga aine õpetaja on midagi konkreetset tema kohta kirjutanud, tema arengut iseloomustanud. Selline lähenemine muudab lapse suhtumise õpitavasse positiivseks.

Waldorfi pedagoogika teeb lapsesõbralikuks ka see, et töövihikuid – ja algklassides ka õpikuid – ei kasutata. Põhikooli lõpupoole on õpikud toetav ja abistav õppevahend. Õpilased teevad ise enda õpikud ja töövihikud, kuhu nad õpitava üles kirjutavad, illustreerivad neid ning kust nad pärast õpivad ja kordavad. Sellega arendatakse loomingulisust ja õpitakse rõõmu tundma isetegemisest. Samuti teeb see õpitava meelepärasemaks.

Harva kohtab Waldorfi koolis seda, et õpilased passiivselt õpetajat kuulavad. Õpilased on alati tegevusse kaasatud. Väga olulisel kohal on rütmimängud ja erinevate pillide (sh kõlapillide, ksülofonide jne) mängimine. Õppimine toimub läbi kogemuse. Õpe pole passivne, vaid tehakse katseid ja õpilased pakuvad ise välja omi lähenemisnurki uuritavale teemale. Keelt õpitakse läbi selle kasutamise, näiteks näitemängus, muusikat läbi pillide mängimise, elu olemust ja elu rütmi läbi rütmimängude. Kunstil on Waldorfi pedagoogikas eriline koht, kuid sellel on pigem illustreeriv tähendus kui soov luua meistriteoseid. Töömeeste, kunstnike ja “pärisasju” tegevate inimeste külastamine nende reaalses töökohas ja nende inimeste, kes teevad oma tööd naudinguga, eeskujust õppimine hoiab üleval mõtet ja võimalust, et elus võikski inimene teha seda, mis talle südamelähedane on.

Uurimused näitavad, et kui tavakooli kogevad õpilased enamasti sundusena, siis Waldorfi kooli lapsed käivad koolis hea meelega. Waldorfi kooli lapsed jõuavad samade, riiklikes õppekavades ettenähtud õpitulemusteni, ainult tavakoolist erinevat teed pidi.

Uuringutest mujalt maailmast selgub, et 94% Waldorfi gümnaasiumi lõpetajatest asub edasi õppima ülikooli ja 88% ka lõpetab selle. Kõrgharidust on omandatud nii humanitaarainetes kui ka loodusteadustes ja reaalainetes ning seda üsna võrdses proportsioonis. Eestis on Waldorfi gümnaasiumi lõpetanuid veel vähe ja seega ei saa teha ka kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid seni on statistika ka meil analoogiline – üle poolte lõpetanuist on läinud edasi õppima kodu- või välismaisetesse kõrgkoolidesse (vaata ka waldorf.ee).

Uuringud näitavad ka seda, et Waldorfikooli lõpetanud ei kahetse, et õppisid just sellises koolis ja paneksid või ongi pannud ka oma lapsed Waldorfi lasteasutusse õppima. Järjest rohkem on Waldorfi pedagoogika meetodeid hakatud kasutama ka tavahariduses.

Tänaseks on Waldorfi koole kõikjal maailmas, enim USAs, Saksamaal, Hollandis ja Rootsis. Tavaks on, et Waldorfi lasteaed ja –kool käivad käsikäes. Algselt luuakse lasteaed ning seejärel kool, kuhu lasteaia lõpetanud lapsed edasi õppima lähevad. Eestis tegutseb praegu 8 Waldorfikooli ja enam kui 9 Waldorfi lasteaeda. Huvi alternatiivhariduse vastu kasvab. Initsiatiivgrupid Waldorfi lasteaia loomiseks on tekkinud ka Pärnus ning Lääne- ja Saaremaal, kus vastav võimalus seni puudub.

Üks suur erinevus võrreldes nn. tavaharidusasutustega on, et Waldorfi koolide ja lasteaedade pidajateks üle maailma on kolmas sektor ehk mittetulundusühingud. Tegemist on kogukonna loodud koolide ja lasteaedadega, kus juhtimine on kollegiaalne ja lapsevanematel on suur sõnaõigus – õpetajad ja lapsevanemad ise ongi kooli ja lasteaia omanikud.

Loodetavasti leidub ka Läänemaal piisavalt huvilisi, kes tahavad seljad kokku panna selleks, et nende lapsed oma tulevikuvalikutega paremini hakkama saaksid. Läänemaa oma lapsesõbralikkusega peaks küll olema koht, kus lastevanematel oleks hariduses võimalik valida erinevate võimaluste vahel.

Kaia Kullamaa