Aleksander Kaasik: Venemaa viisavabadust oodates

Eestimaalasel on praegu viisanõude tõttu lihtsam reisida Lõuna–Ameerikasse kui Venemaale. Piirialade viisavaba liikumise õigus parandaks maapiirkondade elujärge.

Keskerakonna Läänemaa piirkonna juht Jaanus Karilaid võttis Vene kaardipaki segamise ühtäkki enda pärusmaaks. Keskerakond tahab Tartu rahulepingu toel upitada „võitjarahva” mainet.

Teame, aga ei nimeta, et nn võitjarahva nime taga peitub Petseri okupeerimine. Sõlmisime tol korral rahulepingu riigiga, kes polnud veel Venemaa ainuvalitseja. Oleme uhked, et tol korral ellu jäime, ent see ei anna alust eemalduda uutes oludes piirileppe sõlmimisest.

Mis seos on Eesti–Vene piirileppel presidendi ametirahaga, mille Karilaid kirjutisse kuhjas? Kui olekski, siis teine küsimus, võib–olla kinkis Konstantin Päts oma ametiraha, nii nagu avas punakaardile Eesti piiriväravad püssipaugata.

Lähiajaloost teame, et Keskerakond ei pooldanud Eesti liitumist Euroopaga. Nüüd ei soovi kohest piirilepet, mis juba aastaid vormistatult olemas, vaid otsib järjekordselt koalitsiooniparteidele vastandumist. Karilaid leiab, et meie valitsus ei ole pädev, ja konstrueerib takistusi, mis nurjaks või vähemalt lükkaks edasi Venemaaga piirileppe sõlmimise. Leping tuleks suruda rahvahääletusele.

Üleskutsel oleks pisutki jumet, kui erakond pakuks variante, kus on reastatud plussid ja miinused, et rahvas oskaks hinnata lepingu sotsiaalseid ja majanduslikke väärtusi, mitte üksnes kiiluda eestlase rahvusteadvusele ja uhkusele olla võidurahvas. Küsimus on, kas tahta Eestile tühje ääremaid või uuesti „vallutada” Petserimaa. Keskerakonna esindaja jõuab päris hirmutsooni välja, kui mainib, et venelased saavad siis „jõulisemalt tegelda Euroopa Liidu viisavabaduse taotlemisega”, nagu oleks juba teada tõestus, et viisavabadus on Eestile kahjulik.

Tähtis on, et Kirde– ja Kagu–Eesti elanik ei koliks pealinna, vaid saaks viisavabaduse korral (kas või esialgu piirilähedane) turismi ja piirikaubandusega senisest paremini oma kodus äraelamise.

Poleks paha üleskutse asemel veidi rehnutti pidada, kuidas juba vormistatud piirilepe Venemaaga Eestile on kasulik. Selle asemel et vaagida Lõuna– ja Kagu–Eesti arenguvõimalusi, asume arvustama Venemaa kasu. On ju loomulik, et Venemaal puudub huvi abistada piirileppega riiki, kes teda pidevalt halvustab. Kindlasti arvestab ta oma rahvaga, et see saaks soodsamalt Eestit väisata. Iseasi, mis kahju see Eesti rahvale toob.

20. augustil 1991 kuulutas Eesti end iseseisvaks ning juba 4 päeva hiljem tunnustas meid teise riigina Venemaa ja ulatas sõbrakäe. Keda siis karta oli! Sedavõrd, kuidas Eesti võeti vastu NATOsse ja Euroopa Liitu, oleme paraku rohkem suhelnud Venemaa–vastalistega kui riigi endaga. IRL kogus sellega aastaid poliitilist kapitali. Et IRL on praegu rohkem hakanud kogu rahva heaolule mõtlema, teeb Keskerakonna murelikuks.

Piirileppe sõmimisel võib arengu järgmisel etapil juhtuda vaba pääs Venemaale. See on eelkõige vaesema maarahva huvides. Venemaa riigipiiriga kokku puutuvate maakondade elanikel paraneks viisavabaduse korral elujärg: toit ja arstimid on Venemaal meie kaubast odavamad, bensiin koguni 40 protsenti. Keskerakond pidas end vaesuse eest võitlejaks, ent piirileppega venitamise taktika seda enam ei kinnita. Valitsuse poliitikute tarmukus piirilepet sõlmida on Keskerakonnale ootamatu. Praegu on eestimaalastel vaba võimalus külastada Ameerika mandrit ja kaugeid ookeanisaari. Venemaale pääs on aga viisanõude tõttu keeruline.

Loe ka Jaanus Karilaiu „Eesti–Vene piirilepe rahvahääletusele”.
13. veebruar 2014