Kaire Reiljan: Püha Nikolause kaitseks

Kartes näiteks püha Nikolausega seotud sümboleid valla vapil, tuleks uks kinni tõmmata ka jõuluvana nina ees, sest on ju temagi alguse saanud just sellestsamast pühakust.

Kaire Reiljan. Foto: Arvo TarmulaTahtmata vähimalgi määral sekkuda vaidlusse, milline Lääne–Nigula valla lipu ja vapi kavand see kõige ilusam on, või sellesse, kui korrektselt või läbipaistvalt parima kavandi valimine käis, jäi mind kummitama üks väide.

Artiklis selgitab Lääne–Nigula valla sümboolikakonkursi tööd juhtinud Urmas Naudre, miks ei sobi valla vapile ja lipule Lääne–Nigula kaitsepühaku püha Nikolausega seotud sümbolid. Naudre hinnangul oleksid keskaegsed sümbolid valed, sest Lääne–Nigula valda ei pea kujutama ilmtingimata vaid kirikutorni kaudu.

Pime hirm asjade vastu, mis kuskilt otsast võivad olla seotud religiooni ja kristlusega, paneb imestama. Hirm või hoopis ülipüüdlikkus on nii pime, et lülitab välja terve mõistuse — kristliku taustaga sümboli kasutamine vapil ja lipul pole kuskilt otsast seotud usu propageerimisega ega, ole see oma usu pealesurumine.

Sümboleid, mille juured ulatuvad kristlusse, on meil igapäevaelus kasutusel palju ja tihtilugu me ei teagi, kust üks või teine asi alguse on saanud. Kartes näiteks Püha Nikolausega seotud sümboleid valla vapil, tuleks uks kinni tõmmata ka jõuluvana nina ees, sest on ju temagi alguse saanud just sellestsamast pühast Nikolausest, kes keskajast alates Lääne–Nigula kirikut ja kihelkonda kaitseb. Ingliskeelsetes maades kannab jõuluvana siiani pühast Nikolausest tuletatud nime Santa Claus.

Piirkonna keskaegse kaitsepühaku kasutamine tänapäeval pole sugugi haruldane. Nimetame Eestit pateetiliselt Maarjamaaks, mõtlemata, et taust on ju sama — neitsi Maarjale pühitsetud maa.

Et näha kristluse või kaitsepühakutega seotud sümboleid vapil, ei pea üldse Läänemaalt kaugemale minema. Meie oma maakonna vappi ehib uhke kotkas — keskaegse Saare–Lääne piiskopkonna, mille hulka suurem osa Läänemaa territooriumist kuulus, kaitsepühaku evangelist Johannese sümbol.

Pole küll aru saanud, et mõni Läänemaa elanik või siin tegutsev kogudus end selle kotka–vapi pärast kuidagi halvasti tunneks. Sama Johannese kotkas vaatab vastu ka Haapsalu linna vapilt ja linn ei paista seda häbenevat.

Muidugi võib ju väita, et maakonna ja veel enam ka Haapsalu linna vapp on kasutusel nii ammusest ajast, et selle üle pole mõtet enam vaielda. Sama Johannese kotkast ja selle kõrval kiriku kaitsepühakut püha Martinit on kujutatud ka paar aastat tagasi vastu võetud Martna valla lipul ja vapil.

Martnast veelgi lõuna poole liikudes jõuab Lihulasse, kus on asi eriti „hull” — vapilt vaatab muude elementide hulgas vastu suisa piiskopi peakate mitra, viidates sellele, et Lihula on kunagise piiskopkonna keskus.

Naudre küsib artiklis: „Kas teeme sümbolid usulise taustaga kihelkonnale või vallale, kus on ka teisi kogudusi peale luterlike?”

Pühast Nikolausest sai Lääne–Nigula kaitsepühak ammu enne luterlikku reformatsiooni, nii et teda pelgalt luteri kirikuga seostada oleks väär. Pigem on just vastupidi: reformatsiooniga pühiti katoliiklikus kirikus au sees olnud suur pühakuarmee kirikust välja ja reformaatorid leidsid, et välise sära asemel tuleb tähelepanu pöörata just sisule.

Kõik Lääne–Nigula vallas ametlikult registreeritud usuorganisatsioonid on kristliku taustaga. Pealegi on just omaaegne Lääne–Nigula kihelkond see, mis territoriaalselt ühendab suuremat osa praegusest Lääne–Nigula vallast.

Loe ka Lehte Ilves „Miks just ristikhein?”.