Jaanus Karilaid: Aleksander III mälestussamba taastamisse tuleb suhtuda võimalikult kultuurilooliselt

Jaanus Karilaid. Foto: Arvo TarmulaAjaloo suurkujusid on alati võimalik ideoloogilises võitluses ära kasutada. Võitlus mälu pärast on poliitika igapäevane olemus. Iseenesest on meie jaoks positiivsem, et Lenini ja Stalini kujude juurest on jõutud aristokraatia märkide kummardamise juurde. Vene spordiühingu Vitjaz initsiatiivi taastamaks Aleksander III mälestussammas tuleb suhtuda võimalikult kultuurilooliselt.

Eesti Vabariigis kehtestab poliitika rõhuasetused ikka siinne põlisrahvas, meist endast sõltub kuivõrd politiseeritult me vene kogukonna tegemisi tõlgendame. Haapsalu volikogu esimehena näen ma antud tegevuses Pullapääl ainult kahte võimalust.

Kas likvideerime selle 1896 aastal ehitatud mälestuskoha või taastame antud mälestuskoha koos vajaliku infotahvliga Aleksander III valitsemisajast. Täna on see paik lagunemas ja räämas. Paraku on see tõsi, et kuulusime Aleksander III valitsemisajal veel Vene tsaaririigi koosseisu, kus veel kehtis ka Balti eriõigus.

Aleksander III on külastanud Haapsalu linna ja nautinud siinseid kuurortlinna teenuseid. Tänu järgmisele Vene tsaarile hakati 1902 aastal ehitama Haapsalu raudteed. Senised valitsused pole seda elementaarset transpordiliiki suutnud hoida. Loodetavasti suudame kaitsta nii oma ajaloolist tegelikkusele vastavat mälu ja ka taastada Haapsalu raudtee. Vene kaardiga järjepidev hirmutamine on muutunud meie sisepoliitikas epideemiliseks, meie poliitiline päevakord on muutumas ühepunktiliseks.

Pronksiöö aktivistidesse tuleb loomulikult suhtuda äärmiselt ettevaatlikult, aga nende tegevuse politiseeritud kajastus on aga neile just meeltmööda. Ka Gustav Adolfi jaoks on Eestis kujusid ja tema nimelisi koole, aga me ise ei hakka tõmbama seosed tänasesse pangandusse ja ei hakka teadvustama, et siis polnud eestlastel Tartu Ülikooli asja ja inimest käsitleti siin kui orja.

Jaanus Karilaid, Keskerakonna Läänemaa piirkonna esimees