Aidi Vallik: Topeltstandardid tilliga ja ilma

Kirjanik Aidi Vallik kirjutab, et palgalõhe saab alguse topelt- standardeist, mis sunnivad naise teenindaja ja käsualuse rolli. Austus erisooliste inimeste vastu võiks tänapäeval küll nõutav olla.

Kuigi vaimukas soopõhise palgalõhe vastane kampaania “Tilliga ja tillita” toimub igal aastal vaid ühel päeval, kujunes ootamatult terve nädal selles vaimus. Juhus, kindlasti. Kuid väga sobivalt kokkulangenud juhus, ning just sellise komplektina mõtlemapanev.

Soopõhise 30protsendilise palgalõhe juured peituvad ju õigupoolest hoopis muus, hoopis laiemas pinnases kui vaid tööandjate soovimatuses sama töö eest naistele meestega võrdset palka maksta. Palgalõhe juured on sügaval viljakas pinnases, mida on aastasadu väetanud jäik patriarhaalne maailmavaade, mis imbub kooli ja ka tänavale, perekondadesse ja riigiametitesse.

Sellest kasvupinnasest on näiteks võrsunud ka Tallink Grupi esindaja pahaaimamatu arvamusavaldus, et laevas alkoholi tarbivad naised vastutavad ise vägistamise ohvriks langemise eest. See on ere näide väärmõtlemisest, mis vastutuse kuriteo sooritaja pealt vähemalt osaliselt ohvri peale veeretab. Alkoholi liigtarbimine on näotu ja tervistkahjustav, kuid ei ole meie maailmajaos kriminaliseeritud, erinevalt teise isiku ründamisest.

Samamoodi on üldsuse meelsus käsitlenud naistevastast perevägivalda millenagi, mis teistesse ei puutu, mis on ainult pere enda siseasi. Seda õigustavad paljud vajadusega verbaalselt “ahistav” naine korrale kutsuda ehk teisisõnu füüsiliselt karistada. See õigustaks justkui rusikate käikulaskmist ja perekonnas toimuvat süsteemset terrorit, mis ei jäta vaimselt vigastamata ka lapsi.

Perevägivalla uurijad üle terve maailma on ammu välja toonud, et naise vastu suunatud jõunumbrite põhjus ei ole üldse mitte mehe puudulikus enesevalitsusoskuses, vaid mehe veendumuses ja usus, enda ülimusse naise suhtes, usus enda õigusesse oma naise tahte üle maksma panna, mis tahes vahenditega. Seda tehakse brutaalsel moel veel väga paljudes perekondades ja naisepeksjad ei tunne piire. Meie värske justiitsminister ütles sel nädalal oma intervjuus, et tervelt kolmandik meil toime pandud mõrvu on seotud perevägivallaga.

Tänapäeval, mil meestelt ja naistelt eeldatakse ühtviisi osalust ühiskonnaelus, tundub ka võrdselt väljaspool kodu töötavate partnerite puhul tobe oodata, et teine peale täiskohaga töölkäimise veel kogu majapidamise enda õlgadele võtaks. Ometi on meie perekondades naised majapidamistöödega märksa koormatumad kui mehed, seda räägib objektiivne statistika ja seda kinnitab kasvatus, mis tüdrukud maast madalast suunab teenindavasse rolli ja mille tulemusena on oma vananeva emaga koos elavad keskealised mehedki vaata et võimetud ise endale süüa tegema või sokke pesumasinasse panema.

Need uskumused, veendumused ja hoiakud, mis sallivad vähemalt vaimus naiste taandamist meeste käsualusteks, teenindajateks, objektideks, ja mis hoiavad naiste palgad meeste omadest madalamad ning meeste eneseteenindamis- ja sotsiaalsed oskused arenematuna, kasvatatakse lastesse maast madalast.

Äsja kirjutas ka üks teemasse süvenenud ja seda uurinud õpetaja poiste ja tüdrukute eri kasvatusmudelitest ja juhtis tähelepanu sellele, et poistele antakse lapsepõlves väga palju vigu andeks või vaadatakse neist mööda puhtalt sellepärast, et nad on poisid. Tüdrukutelt eeldatakse aastasadu nii koolis kui ka kodus paremat käitumist ja paremat kvaliteeti tulemustes.

Jah, poisid ja tüdrukud on oma loomuselt ja ajutöö eripäralt erinevad tõesti, ja selles suhtes olen ma rangelt sooneutraalse kasvatuse asjus skeptiline. Poisse ei tohiks sundida nukke riietama ega tüdrukuid sõda mängima. Ühiskäitumise heade normide järgimine ja austus teiste, ka erisooliste inimeste vastu, elementaarne eneseteenindus, elamine ilma topeltstandarditeta ja suutlikkus vastassoolise inimesega võrdselt jagada õigusi ja kohustusi võiks tänapäevase inimese juures küll nõutav olla.