Janar Sõber: Neljast kolm lõpetab medaliga

Lihula gümnaasiumi direktor Janar Sõber pole nõus hinnanguga, et Lihulas ei saa head haridust. Tänavu on abituriente neli ja kolm neist lõpetab gümnaasiumi medaliga. See on peaaegu et individuaalse õppe tulemus: 17 õpetajat tegeleb 22 gümnasistiga.

Lihula gümnaasiumi direktor Janar Sõber. Foto: Katrin Pärnpuu
Lugesin huviga 10. aprilli Lääne Elus Kaie Ilvese sulest ilmunud artiklit „Maagümnaasium elab oma põhikooliosa varal”.

Lääne maakonna kaardil ilutsesid koolide nimed, kuhu lähevad õppima Läänemaa põhikoolilõpetajad. Liigutakse palju. Mida kaugemal ääremaal põhiharidus omandatud, seda kaugemale kodust õppima asutakse. Rahvas rändab, loogiline. Enamik tundub jäävat meie enda maakonda, hea seegi.

Artiklit lugedes olin hämmingus. Meie naabervalla juht ei mäleta, millal viimane Virtsu kooli õpilane valis Lihula gümnaasiumi. Arusaadav, et vallajuhil on tööd palju, aga siinkohal on mul hea meel värskendada Hanila vallavanema mälu.

Aastal 2013 lõpetas Lihula gümnaasiumi kaks Hanila valla noort. Mõni aasta varem lõpetas Hanila vallavanema vanem tütar meil gümnaasiumi ja asus pärast seda õppima Räpina aianduskooli. Aastaid, kus Hanila valla noori gümnaasiumi ei lõpetaks, on üksikuid.

Veel rohkem hämmastas mind Mardo Leiumaa sõnum, et Lihula kool ei võimalda konkurentsivõimelist haridust. Alles mõned nädalad tagasi lugesin Lääne Elust uhkusega, et Mardo Leiumaa — Lõuna–Läänemaa edukaim tööstur — on Lihula gümnaasiumi vilistlane!?! Usun, et Lihula gümnaasiumist saadud haridusel on olnud üsnagi tähtis roll ettevõtjaks saamise teel. Kuidas on see võimalik, et kooli vilistlane on kodukooli–vaenulik?

Ma olen Lihulas sisserännanu, ma ei tea tausta, aga mind valgustati: see olevat alati nii olnud, et Hanila mehed on Lihula–vaenulikud. Mis mõttes alati? Kas tõesti? Olen noor mees, veel mäletan ja mõtlen, aga aru ei saa.

Me peaksime ühinema Hanilaga, oleksime pidanud seda tegema juba eile. Kuidas aga on võimalik Lõuna–Läänemaad arendada, kui me üksteisele kaikaid kodaraisse loobime? Vastus on, et ei olegi võimalik.
2008 tegin Lihulasse maadlusklubi, et noortel oleks maal midagi teha. Ettenägelikult panin klubile nimeks Lõuna–Läänemaa raskejõustikuklubi. Rõhk on sõnal Lõuna–Läänemaa. Muide, seal käib mitu Hanila last.

Mis on konkurentsivõimeline haridus? Tartu ja Tallinna ülikooli madalaim lävend on riigieksamite keskmine 60 punkti. Lihula gümnaasiumi kahe viimase aasta keskmine on olnud 61–62 punkti.
2013. aasta 18 lõpetanust astus 15 meie kooli vilistlast õppima edasi kõrgemasse haridusasutusse. Kolm õpilast astus Tallinna ülikooli õigusteaduskonda, üks tehnikaülikooli, üks läks Tartusse geograafiat õppima — kõik nad said sisse riigieelarvelisele õppekohale. Need, kel sai õppimisest villand, läksid sõjaväkke, reisima, tööle — neid oligi kokku kolm.

Mõtlen, et see ongi konkurentsivõimeline tulemus. Jah, meid on vähe, aga me teeme parimat, mida Eesti vabariigi hariduses praegu saab teha. Meil tegeleb 17 õpetajat 22 gümnasistiga. Õpetame individuaalselt, õpilase võimeid ja huvi arvestades. Meil on olnud õnne ja me oleme teinud igal aastal üha parema tulemuse. Me ei kasvata vaenulikke vilistlasi.

Sel aastal on meil neli lõpetajat, neist kolm lõpetavad medaliga. Jah, majanduslikult kulutame maksumaksja raha. Julgen öelda, et isegi põletame, heleda leegiga põletame. See ongi meie töö. Ausalt öeldes on maagümnaasium ainus tõsiseltvõetav privileeg, mida kohalik omavalitsus (loe: riik) saab pakkuda noorele perele, kes tahab maale elama tulla. Lihula gümnaasiumis on õpilased hoitud ja õpetatud — see ongi meie moto ja eesmärk.

Vastukaja
Janar Sõber
Lihula gümnaasiumi direktor