Neeme Suur: Swedbanki käitumist panevad tähele nii tema kliendid kui konkurendid

Riigikogu liige Neeme Suur. Foto: Urmas Lauri.

9. juunist muutub Swedbanki Haapsalu kontor sularahavabaks. Sisse- ja väljamakseid saab edaspidi siin teha üksnes pangaautomaatides. Kaob ka valuutavahetus. Lääne Elu uuris Läänemaaga seotud poliitikutelt, mida arvavad nemad sularahavaba kontori loomisest.

Riigikogu liige Neeme Suur:

Eelkõige on tegemist siin panga enda poliitikaga.

Siiski ei ole jutt pelgalt väikese hulga inimeste harjumustest või ümberharjumisest. Pank on seaduse silmis makseteenuse pakkuja, seega peab ta vahendama ka sularahaga tehinguid.

Kui üks pank nüüd ütleb inimestele, et „palun, ikka, jah, aga ainult automaadi kaudu“ siis ta seadusega pahuksisse ei lähe, küll aga peletab endast teatud kliendid eemale. 

Konkreetsete tehingute hulk võib küll olla väike, kuid sularahatehingutest loobumine näitab lihtsalt panga suhtumist. Sularaha juures peab veel silmas pidama, et sularaharingluse tagamine on hädaolukorra seaduse kohaselt elutähtis teenus.

Elutähtsa teenuse osutaja ehk pank on kohustatud tagama sularaha ringluse, ka hädaolukorras. Eesti Pank, kui korraldav asutus on selleks hulgaliselt nõudeid esitanud ja neid tuleb ka Swedbankil täita.

Seadus ei ütle, et pangas peavad just töötajad sularahaga tegelema ja see olekski liigne piirang. Põhimõtteliselt saab pank inimesega suhelda ka ainult automaadi abil. Tegemist pole aga bensiini ostmisega automaattanklast.

Pangateenus on eelkõige usaldussuhe ja minu arvates nõuab usaldus personaalset suhtlemist ja näost-näkku kohtumist. Millist suhtumist kliendid eelistavad – selle vastuse annab meile turg ja konkurents.

See et pank oma teenindusvõrke koomale tõmbab ei ole märk Läänemaa ääremaastumisest, vaid üleüldine tsentraliseerimise nähtus, mis ei iseloomusta ühte panka vaid üleüldse Eesti elu praegu. Asjade korraldamine on inimestest eemaldumas.

Minu arvates on see halb ja usun, et sellele tuleb ka piir. Pank tõenäoliselt koliks heal meelel ennast tervenisti internetti ja kohustaks sinna kolima ka kõigi inimeste maksetoiminguid.

Kui ta sellega hoiab kokku mingi osa oma kuludest aga samas kaotab mingi osa usaldusest, siis tulevad turule teised ettevõtted, mis teistsugust teeninduskultuuri viljelevad. Me alles kasvame ja areneme tegeliku ettevõtliku kogukonna suunas.

Nüüd alles hakkame nägema, et toiduainetetööstuses on suurte tegijate kõrval piisavalt ruumi ka väiketootjatele. Ka jaekaubandusest ei kao pisikesed poed kuskile, olgugi, et supermarketid aina suuremaks lähevad.

Ka sularaha ja sularahatehingud ei kao kuskile. Kui mingi riik võtaks sularaha ära kaotada, siis inimesed mõtleksid selle ise uuesti välja ja võtaksid kasutusele.

Mitmetes Euroopa riikides on pangad hoopis ühistud, nende omanikuks on inimesed ise ja inimesed ise määravad ka ettevõtte poliitika. Eestis on hoiu-laenuühistute tegevus alles arenemisjärgus.

Eesti riik saab teha seda, et toetada ühistulisi tegevusvorme ja väiketootmist ning hoida vaba turumajanduse toimimas nii, et suurettevõtted meie elu ahistama ei hakkaks.

Seda, et Swedbanki Haapsalu kontorist sularahaga arveldamine kaob, panevad aga väga hästi tähele nii tema kliendid kui konkurendid.