Heino Tamm: miks on vaja munitsipaaleluaset?

Haapsalu endine aselinnapea Heino Tamm kirjutab, et linnas oleks hädasti vaja munitsipaalkortereid, mida üürida noortele vähekindlustatud peredele või Läänemaale tööle tulijaile.

Eluase kuulub inimese põhiliste tarbimisvajaduste hulka. Pea kõikides Euroopa riikides korraldavad riik ja omavalitsused üürieluaseme pakkumist. Ka Eesti peaks hakkama üürikodusid rajama.

Üürieluaseme kõrge hind on üheks põhjuseks, miks tööturule suunduvad noored spetsialistid lahkuvad Eestist — siinne palgatase ei luba iseseisvat elu alustada ja peret luua. Kokkuvõttes kahjustab see majanduskasvu ja selline trend mõjub hukutavalt juba kogu sotsiaalsüsteemile.

Kui üürimakse oleks korteri igakuisest laenumaksest väiksem, kaaluksid paljud eluaseme üürimist. Eestis üürivad kortereid enamasti eraomanikud, avaliku sektori osa on marginaalne, 1,8% kõigist eluruumidest. Samas Taanis kuulub avalikule sektorile 13, Soomes ja Rootsis üle 20, aga kaugemal Hollandis koguni 45 protsenti elamufondist.

Kuna tegu on hästi arenenud riikidega, keda me ikka ja jälle oleme endale eeskujuks seadnud, siis miks ei võiks ka nende riikide elamumajanduse kogemusi meil julgemalt üle võtta. Euroopa riikides on korterite pikaajaline üürimine üks loomulik elukorralduse valik ning see ei tähista tingimata kodanike sissetulekute või sotsiaalse staatuse taset.

Majandusminister Urve Palo on öelnud, et Eestis tuleks asuda rajama riiklikke üürikortereid. Ministri lennukast mõttest on saanud paraku valitsuspartnerite esimene tüliõun. Peaminister Taavi Rõivas ja rahandusminister Jürgen Ligi põrmustasid üürikorterite idee täielikult. Majandusanalüütiku Heido Vitsuri sõnul aga ergutaks riik elamumajanduse toetamisega kodumaist majandust ja tööhõivet.

Ministri ideele oponeeris kohe avalikult ka riigikogu majanduskomisjoni liige Arto Aas. Vastuväitena küsis ta, kas on mõtet riigi poolt pealinnastumisele hoogu juurde anda ja eelisarendada pealinna maapiirkondade arvelt, kui samas on Tallinnas kõige suurem elatustase ning toimiv kinnisvara– ja tööturg.

Mõnes mõttes on Aasal õigus, elamureformid on mõjutanud Eesti elamusektorit ja sotsiaalseid rühmi erinevalt. Kohalikud omavalitsused puutuvad kokku erisuguste eluasemeprobleemidega, näiteks kui Tallinnas valitseb suur munitsipaaleluruumide puudus, siis Kirde–Eesti linnades (Kohtla–Järve, Kiviõli) on aga paljud munitsipaalkorterid ja isegi –majad tühjad.

Haapsalu linna kunagised edumeelsed võimukandjad andsid kümmekond aastat tagasi endile aru munitsipaaleluruumide tähtsusest. Kredexi toel soetati tookord hulk linnakortereid, mida aga uus linnavalitsus on riburadapidi püüdnud rahaks teha.

Piirkonna arengule on tähtis, et iga omavalitsuse käsutuses oleks optimaalne hulk kvaliteetset munitsipaalelamispinda noortele inimestele, kes ei ole veel otsustanud, kus endale kinnisvara soetada.

Üürituru kahe põhigrupi, vähekindlustatud inimeste ning üliõpilaste ja noorte spetsialistide kõrvale on tekkimas ka uusi gruppe, kes vajavad üürikortereid, näiteks välismaalased, kes ajutiselt on Eestis tööl. Samuti vajavad hädasti odavat üürieluaset need lastega pered, kes majanduskriisi ajal on oma kodust ilma jäänud.

Eesti kuulub täna nii-öelda omanike riikide hulka, kus eluaseme omamine on saanud normiks rohkem kui mujal. 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmeil elas 79 protsenti leibkondadest enda omanduses olevas eluruumis (Euroopas keskmiselt 60 protsenti). Laialdaselt valitseb mentaliteet, et pikaajalises plaanis on vajalik kodu omamine ning üürikorterites elamist nähakse kui ajutist vaheetappi, mis on pigem osa üliõpilaselust kui vajalik keskealistele. Samas aga suureneb nende inimeste osakaal, kes ei soovi siduda end omanikukohustustega või vajavad paralleelselt teist eluaset näiteks tööjõu liikumise kontektis.

Haapsalu linnavalitsus peaks koostama endale eluasemevaldkonna arengukava. Arengukava võtaks arvesse prognoositavat tööhõivet, iivet ja pendelrännet. Riigi tasandil tuleks eluasemepoliitika siduda regionaalpoliitikaga, mille abil on võimalik vähendada eluasemeturu ja tööturu vahelist vastuolu ja linnadesse tööd otsima suunduvate maaelanike survet üüriturule.

Teiseks peab eluasemepoliitika arvestama tööturupoliitikat, mis vähendaks tööpuudust, suurendaks perede sissetulekut, piiraks üürivõlgnevusi ja pidurdaks sõltuvust sotsiaaltoetustest.
Kolmandaks ei saa unustada tervishoiupoliitikat, sest halvad elamistingimused muserdavad isiksust: kes kaotab tervise, kes satub juhtumisi alkoholismi jm pöördumatute haiguste küüsi.

Kohalikud omavalitsused peaksid enam hindama oma noori peresid kui töötegijaid ja maksumaksjaid. Omavalitsused võiksid ehitada noortele turuhinnast kergemini kättesaadavaid eluasemeid. Seda enam, et nii toimivad teised üleminekuriigid, kes pole meist sugugi rikkamad, vaid hoolivamad.

Heino Tamm, linnakodanik, IRL