Juhtkiri: Kulukad koolid ja arstiabi

Läänemaa koolide ja haiglate tulevikku iseloomustab ühine joon – vaikne hääbumine. Lääne Elu meelest tasuks seda protsessi pidurdada nii palju kui võimalik. Hoides tervishoiuasutusi ja koole, hoiame maakonna elanikele hädatarvilikku taristut.

Kõige suuremad muudatused ootavad ees värske ühisvalla Lääne-Nigula elanikke, kus seitsme aasta jooksul peaks kaduma kolm suhteliselt suurt põhikooli. 25 aastat tagasi oli see igapäevane, et laps istus bussi ja sõitis Taeblasse kooli. Väikeste koolide taastamine oli tähtis osa iseseisvuspüüdlustest. Kui nüüd lugeda, et Oru või Palivere koolil pole tulevikku, lõikab see hinge, nagu oleks Nõukogude võim tagasi tulnud.

Praxise prognoosi ei tohi võtta kui sulgemisotsust. See on analüütikute prognoos, mis lähtub rahvastikuprotsessidest. Tõsi, Lääne-Nigula puhul torkab silma, et põhimõte oli jätta igasse omavalitsusse üks kool. Pole valda, pole kooli. Nii kujunebki, et Nõval on algkool, aga Ristil pole midagi. Selline jaotus on ebaõiglane, ühisvalla elanikke karistatakse nüüd liitumisotsuse eest.

Kõik saavad aru, et kui ei ole peresid ega lapsi, pole ka koolimaja vaja. 12 lapsega mikrokoolid mõjuvad pigem koduõppeasutustena ja sellisena on neil ka tulevikus elujõud. Ühiskond tervikuna peaks aga lähtuma efektiivsusest ja professionaalsusest. Väga väikesed koolid on kallid ja kohati on neisse ka keeruline häid õpetajaid leida.

Lihulas pole juulist enam haiglat. Haigekassa oli otsustanud, et väiksemat kui 50 kohaga haiglat pole vaja rahastada. Keegi pole vaevunud selgitama, miks just 50 kohta on piir. Miks mitte 38? Sellest otsusest paistab läbi soov väikesed raviasutused sulgeda. Sama on juhtumas Läänemaa haiglaga. Aasta lõpus kaotab see iseseisvuse ja liitub Põhja-Eesti regionaalhaiglaga. Arstiabi kvaliteedi suhtes võib see olla hea otsus, sest Tallinna asjatundjate abiga võib see minna veelgi paremaks. Aga pikas perspektiivis näib Läänemaa haiglast kujunevat midagi polikliiniku taolist. Haiglaravi koondub Tallinna.

Lääne Elu ei kutsu kedagi barrikaadidele, kuid otsuseid tehes tuleb meeles pidada, et hõredalt asustatud maakonnas tuleb teha arstiabile ja kooliharidusele suhteliselt suuremaid kulutusi kui suurlinnades.