Juhtkiri: Eesti ja NATO tulevik

Barack Obama visiit oli Eesti välispoliitika jaoks sündmus, mille sarnaseid ei toimu iga päev. Arvestades praegu Ukrainas toimuvat, on kahtlemata oluline, et USA annaks selgesõnaliselt mõista, et Balti riikide peale ei tasu üha agressiivsemaks muutuval Venemaal hammast ihuda. Tegelikult sõltub Balti riikide ja Venemaa tulevikust paljuski ka NATO enda tulevik.

Kui Venemaa peaks alustama agressiooni Eesti, Läti või Leedu vastu, seisaks kogu allianss raske valiku ees. Kas astuda otsesesse sõjalisse konflikti Peeter Suure jälgedes käiva Putiniga, või seda vältida ja tõmmata nii kriips peale igasugustele julgeolekugarantiidele ja usaldusväärsusele, mida NATO peaks oma liikmetele pakkuma. Sellise ülikeerulise dilemma vältimiseks oleks NATO jaoks lihtsam, kui nad muudaksid juba ennetavalt Balti riikide vallutamise Venemaa jaoks võimalikult ebamugavaks, mitte ainult diplomaatiliselt, vaid ka siin asuva täiendava sõjalise jõu tõttu.

Obama lubas baltlastele täiendavaid ressursse, näiteks lennuväe lisaüksust Ämaris. Siiski on vara veel lõplikult rõõmustada, sest Ida-Euroopa turvalisuse tagamise võtmeküsimuseks saab siiski täna ja homme Walesis toimuv NATO tippkohtumine, kus otsustatakse võimaliku kiirreageerimisüksuse loomine NATO idapiirile. USA on küll sõjaliselt võimsaim riik maailmas, kuid üksi ta sellist üksust ilmselt looma ei hakkaks. Siin on vaja kõigi NATO liikmete, kellest mõni on oma julgeolekupoliitikas väga pehmeks muutunud, ühist koostööd.

Obama kõnest käis läbi üks väike fakt, mis seletab väga hästi, miks ta tegi tippkohtumise eel visiidi just Eestisse. Eesti on üks väheseid NATO riike, mis panustab 2 protsenti oma SKTst kaitsekulutusteks, nagu näeb ette ka NATO põhikiri. Teistel oleks siin meist õppust võtta.