Juhtkiri: Õpilaskodudest tõusis vähe kasu

Kümmekond aastat tagasi haarasid paljud väikesed koolid kinni võimalusest taotleda riigiraha õpilaskodu ehituseks ja pidamiseks. Õpilaskodust loodeti päästerõngast, mis päästab kooli sulgemisest ajal, mil oma lapsi jääb kooli pidamiseks liiga väheks.

Läänemaal tekkisid õpilaskodud Kasari, Noarootsi, Taebla ja Nõva kooli juurde; Haapsalus sai õpilaskodu Kuuse tänava gümnaasium.

Õpilaskodudesse saadeti teistest koolidest lapsi, kes ei käinud korralikult oma kodukoolis või kelle kodune seisukord oli halb. Kodus halvale teele läinud lapsed olid õpilaskodus võõras keskkonnas, halbadest sõpradest eemal ja kogu aeg järelevalve all. Kohalikud elanikud õpilaskodu üle väga ei rõõmustanud, eriti kui saadeti õpilaskodusse lapsed, kelle kombed polnud kuigi eeskujulikud. 

Riik on kulutanud miljoneid kroone ja sadu tuhandeid eurosid õpilaskodude rajamiseks, remontimiseks ja riiklike kohtade rahastamiseks. Mis on tulemus?

Iga omavalitsus hoiab oma koolist ja oma lastest kümne küünega kinni. Kaugele õpilaskodusse naljalt kedagi enam ei saadeta.

Nii jäävadki õpilaskodud üksteise järel tühjalt seisma ja omavalitsused, süda raske, peavad koole ikkagi kinni panema. Nii võib juhtuda ka Kasari kooliga. Nõva kooli tulevik ripub juuksekarva otsas. Haapsalu gümnaasiumi õpilaskodu on spordibaaside hallatav odavapoolne öömaja.

Kogu Eestis järjest tühjaks jäävad õpilaskodud tõestavad taas, et raha ei ole ei ilmast ega ka muidu vaesest Eesti riigist kuhugi kadunud. Iseasi ja imestamisväärne on, kui mõistlikult ja kui vähe ettevaatavalt seda kasutatakse.