Juhtkiri: Hunt lambanahas

Nostalgiapäevade ajal jäi kõrvu mitme haapsallase suust kõlanud jutt sellest, kas üritust, kus meenutatakse heldimusega nõukogude aega, on Venemaa üha agressiivsemaks muutuvat välispoliitikat arvestades ikka sobiv pidada. Sellesarnased kommentaarid ilmusid nostalgiapäevade lugude juurde ka Lääne Elu veebilehel.

Ühest küljest võib seda kriitikat mõista, sest minevikku kiputakse mäletama helgemais toonides, kui see tegelikult oli. Nii on lihtne unustada, et lintmakidiskode, Marati dresside ja Moskvitšide kõrval eksisteerisid paralleelselt ka aastatepikkune Nõukogude väeteenistus, teisitimõtlejaid vangistanud KGB ning raudne eesriie, mis lõikas rahva ära kõigest, mis toimus väljaspool sotsialismileeri.

Teisest küljest vaadates on aga selge ka sellise kriitika ülepingutatus. On ju üsna tõenäoline, et enamik inimesi, kes laupäeval nostalgiamelus linnas ringi liikusid, nostalgitsesid pigem ikka oma nooruspõlve kui nõukogude režiimi meenutades. Kehtinud riigikorrast olenemata on ajaloos ikka olnud nii, et noorena kogetu jääb eredalt meelde.

Tegemist oli muheda ja meeleoluka üritusega ning seetõttu ei tasuks asjasse suhtuda kui hunti lambanahas. Minevikku võib meelelahutuslikult käsitleda kahel moel. Üks viis on see, mida tehti nostalgiapäevadel, teine aga see, mida võib näha NSVLi heroiseerivail Putini režiimi massiüritustel. Nostalgiapäevad meenutavad pigem pehmeloomulist maskiballi, kui Kremli paatosest nõretavat propagandat, ning nad ei ole sellist kriitikat ära teeninud.

Sama jabur oleks süüdistada näiteks Tallinna keskaja päevi selles, et need propageerivad sakslaste 13. sajandi ristiretke ja Eesti orjastamist. Kuni ei rakendata ajalugu agressiivse propagandavankri ette, ei tasu endast välja minna.