Tiit Salumäe: Mis toimus sügisel 1944?

Kas inimesel oli valikuvõimalusi sügisel 1944? Vastamaks sellele küsimusele püüame heita pilku, mis siis tegelikult toimus sügisel 1944 ja laiemalt XX sajandil.

Eeloleval nädalavahetusel tähistame suure põgenemise 70. aastapäeva. Jagan täiesti Hellar Grabbi mõttekäiku (Eesti Elu 30. III 2007). „Mulle on jäänud mulje, et Eestis ei mõisteta alati selle suure põgenemise olemust ja põhjusi. Näiteks on uue iseseisvusaja teatmeteostes, kaasa arvatud Eesti Entsüklopeedia, paljude sellel ajal lahkunute kohta sageli öeldud „siirdus Saksamaale”, „emigreerus Rootsi”, või koguni „asus Poola kaudu elama Saksamaale” või põgenesid sõja eest.”

Raimu Hanson kirjutas Postimehes, et Gailitite „pere oli sunnitud sõja jalust pagema Rootsi” (28.VII 2003). Selle terminoloogia kasutamine näitab semantilist segadust ja ajaloolis-poliitilist mõistmatust, mis pärineb nõukogude aja mõtte- ja keelepruugist. Saksamaale ei „siirdutud” – tegu ei olnud rahuliku ümberkolimisega. Rootsi ei „emigreerutud” – tegu polnud väljarändamisega. Ei põgenetud sõja eest ega sõja „jalust”. August Gailit ei lahkunud mootorpurjekaga „Triina” 20. septembril 1944 mitte „sõja jalust”, vaid põgenes saabuva Nõukogude okupatsioonivõimu eest, kellelt tal polnud midagi head oodata.

Meie rahva saatust on mõjutanud, et elame geograafiliselt nii kuumas kohas ja suur idanaaber on ikka soovinud pääsu Läänemerele. Eesti iseseisvumist käsitles Nõukogude Venemaa ilmselt juba Tartu rahulepingut alla kirjutades silmakirjalikult ja ootas aega, et pöörata ajalugu tagasi. Hirm punase terrori ees taastus kohe pärast Eesti okupeerimist Nõukogude sõjaväe poolt. Soovitan otsida üles Voldemar Pinni vihik „Punane terror ja Läänemaa II. September 1944. Põgenemine” (Läänemaa Muinsuskaitse Ühendus. 1980).

Rahvast vallanud hirmu Nõukogude terrori ees oli põhjustanud Eesti okupeerimisele järgnenud kümnete tuhandete inimeste küüditamine Siberisse. Vabadussõda meenutades mälestati idarindel kantud kaotusi. 1940. aasta augustist kuni aasta lõpuni kadus teadmatusse umbes 1000 inimest; sõja alguses langes hävituspataljonide ja Punaarmee ohvriks umbes 2000 tsiviilisikut. Deporteerimised ning hukkamised 1940–1941 hõlmasid kokku 15 000 isikut, aastail 1944–1945 aga 30 000. Kaotustele tuleb lisada Nõukogude Venemaale viidud n-ö mobiliseeritud mehed.

Põgenemised kodumaalt on võimalik jagada järgmistesse perioodidesse:

* 1939. Lahkusid baltisakslased ümberasumise korras, nendega koos ka umbes 4000 eestlast, kes lahkusid perekondlikel või muudel põhjustel. Samal aastal hakkasid rannarootslased minema Rootsi ja vähesel määral Soome.

* 1940–1941 (esimene Nõukogude okupatsioon). Põgeneti võõrvõimu eest Rootsi, Soome ja Saksamaale. 1941. aasta esimesel poolel oli baltisakslaste ümberasumise järellaine, mis hõlmas 7000–8000 inimest.

* 1941 – suvi 1944. Saksa okupatsiooni alguses rauges põgenemine, sest elu oli vastuvõetavam ja riiklikul tasandil levitati propagandat, et kodumaalt lahkunud on kodumaa reeturid. Osa põgenenuid tuli siis kodumaale tagasi. 

Tööjõu värbamine tagalasse viis Saksamaale umbes 10 000 eestlast.

Mobilisatsiooni eest põgenes Soome umbes 5000 Eesti meest.

Rannarootslaste korraldatud mineku ajal Rootsi lahkus ka umbes 2000 eestlast. Samal ajal organiseeris põgenemist riiklikul tasandil USA Stockholmi saatkonna juurde määratud isik, esindamaks sõjapõgenike valitsust. Sedakaudu põgenes 275 eestlast.

Saksa aja lõpus evakueeriti ka kohalikke elanikke. Sõrvest viidi 3000 isikut.

*August – oktoober 1944 ehk suur põgenemine. Septembri teisel poolel, kui punaväe edasitungi Eestis ei suudetud peatada, algas suur põgenemine läände, mis kulmineerus sügise alguses. Põgenes suuresti ühiskonna koorekiht – ärksamad inimesed, sh ka palju rannarahvast, kellel oli lihtsam paati leida. Sooviti ajutiselt sõjapakku minna ja naasta kodumaale kohe pärast sõja lõppu.

Hinnangute kohasel põgenes Teise maailmasõja päevil Eestist läände umbes 70 000–90 000 inimest. Elusalt jõudis Saksamaale üle 40 000 eestlase. Rootsi põgenenute arv on umbes 22000, neist 12 000 saabus sinna organiseeritult.

Paljud üritasid pageda, kuid kõigil see ei õnnestunud. Sakslased takistasid põgenikke viimase võimaluseni, hiljem jahtisid pagejaid vene lennukid ja allveelaevad. Kui palju paate sügistormis hukkus või lennukikuulide ohvriks langes, pole siiani teada. Teele asuti, kui oli selge, et kodumaa vabadust pole võimalik kaitsta. Põgenemine tõi kaasa täieliku muudatuse teeleläinud inimeste elus. Maha tuli jätta kodumaa, varandus, tihtilugu ka pere, uues ühiskonnas ootas ees terve hulk kohanemisraskusi, paljud surid põgenemisel või kannatasid hingeliselt elumuudatuste tõttu.

Paadipõgenemise teemat ei ole siiani piisavalt uuritud. Pagulased aitasid lääneriikidel Balti riike mitte unustada ja hoidsid elus Eesti demokraatia traditsioone. Hästiorganiseeritud ja aktiivse eestlaskonna olemasolu Rootsis, Kanadas, USAs ja mujal mõjutas lääne avaliku arvamuse kaudu kahtlemata ka Nõukogude Liidu poliitikat eesti kultuuri, keele ja rahva suhtes. Eesti diasporaal oli suur osa iseseisvuse taastamisel. 1944. aastal toimunu seob Eestit ja väliseestlasi ka praegu, 70 aastat hiljem.

Hilisem Eesti eksiilkiriku peapiiskop Konrad Veemi kirjutas 1955. aastal kolmeks jaotatud Eesti Kiriku kohta, see kehtib aga samuti rahva kohta: „Kiriku tüvi, mis asub kodumaal, on Jumala vaenlaste poolt aheldatud. Kiriku kaks haru, üks sunniviisilises eralduses (Siberis), teine vabatahtlikus paguluses, on väliselt kodukirikust lahutatud. Kodukirik ilmutab oma jõudu sellega, et Jumala vaenlane temast jagu ei saa; need kasinad teated, mida omame sunnitööl ja asumisel viibijaist, äratavad kõige suuremat aukartust; pagulaskirik kasvab ja edeneb aastast aastasse.”

Vähe on tegeldud nende inimeste uurimisega, kes jäid okupeeritud Eestisse edasi ja pidid tahes-tahtmata kohanema selle eluga, tehes suuremaid või väiksemaid kompromisse. Küllap on sellega vabandatav ka nn nostalgiapäevade suur menu. Kahtlemata on selge, et XX sajandi repressioonid on mõjutanud meie rahvastiku paiknemist ja arvu. 70 aastat tagasi ei teadnud paljud inimesed viimase hetkeni, mida nad saavad teha või peavad tegema. Neil päevil kuulakem nii nende mälestusi, kes jäid koju, kui ka nende lugu, kes olid sunnitud lahkuma.

Oktoobris 1944, pärast laevaga Saksamaale saabumist, kirjutas Henrik Visnapuu luuletuse „Ikka viirastub”, milles ta mõtleb mereteekonnal hukkunutele:

Ikka viirastub nägu valk

nagu see laevale astus

[—]

Vesi, rannatus, karge tuul,

röövitud kodumaa kallas.

Surm istus äkki torpeedo suul –

kaduvik vete vallas.

Ühes mälestusteraamatu eessõnas on kirjutatud: „Inimesele on vaja oma lugu, rahvale on vaja oma lugu. See võib anda inimesele tagasi tema enda elu tervikteadmise, rahvale tagasi tema mineviku, nii ajaloo suuruse ja vägevuse kui ka sügava valu ja läbielatud hirmu." Juhan Liivil on õigus – Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

Tiit Salumäe

kirikuõpetaja, EELK Lääne praost