Loomakaitsja kiri Haapsalu linnavolikogu liikmetele

Olen Läänemaalt pärit loomasõber, kellele loomade heaolu väga korda läheb – kahjuks ei saa nemad abi küsida ning enamasti satuvad nad täbarasse olukorda just inimese tegevuse või tegevusetuse pärast. Kui organisatsioon (varjupaik), mis on loodud, et neid hätta sattunud loomi (kodust jooksu pääsenud lemmikud, aga ka tänaval sündinud ja kasvanud loomad) abistama peaks, aitamise asemel hoopis vastupidist teeb, siis peaks kohalik omavalitsus kui teenuse tellija agressiivselt sekkuma. Kahjuks oleme olnud tunnistajaks, kuidas linnavalitsus on vaatamata pidevatele kaebustele ja tähelepanujuhtimistele aastast 2006 MTÜ Haapsalu Loomaabi (varjupaiga pidaja) tegevust (tegevusetust) igati tolereerinud ja avalikult probleeme eitanud. Valitsuse hulkuvate loomade määruse täitmise eest vastutab kohalik omavalitsus.

Toon mõned näited, et oma juttu illustreerida.  1. Seadus nõuab püütud looma kiibi/kaelarihma kontrolli, kuid Haapsalu loomade varjupaigas puudus pikka aega kiibilugeja. Vähemalt ühel juhul on uuele omanikule loovutatud kiibistatud kass, kes õnneks küll uue omaniku abil vanasse kodusse tagasi sai.

2. Seadus nõuab, et varjupaika paigutatud looma vaataks viivitamatult läbi veterinaararst. Veterinaarid külastavad varjupaika haruharva. Varjupaiga ametlik arst Kaja Lillemets on meedias tunnistanud, et käib tegemas peamiselt vaid eutanaasiat. Ometi linnalt raha kasseeriti, sest loomad sattusid varjupaika.

3. Seadus nõuab, et varjupaigas paigutataks eri liiki, eri soost ning haiged-vigastatud loomad eraldi. Haapsalu varjupaigas on praegu kaks ruumi, kus elavad ühes emased ja kassipojad, teises isased kassid. Olen näinud isikult, kuidas varjupaigas on emaseid kasse isaste toas hoitud. Pikka aega varjupaigas viibinud koer tõi ilmale pojad. Organisatsioon, mis tegeleb loomadega, kes on muutunud üleliigseks, ei tohiks loomi ise juurde toota! Loomakaitseseadus keelab looma abitusse sisundisse jättamise, praeguses varjupaigas tehakse seda järjekindlalt. Ei ole saladus, et kokkulepitud kontrollide eel toimub varjupaigas massiline haigete loomade tapmine. Möödunudaastane statistika näitab, et varjupaigast uude koju saab vaid umbes  5 protsenti püütud loomadest – ülejäänud kas hukuvad või hukatakse. Koertele on Haapsalu varjupaigas vaid väliaedikud, mis on ebasobivad aluskarvata ning väikestele koertele, kes aga samuti varjupaika sattuda võivad.

4. Seadus nõuab, et kohalik omavalitsus korraldaks varjupaika sattunud looma kirjelduse (Haapsalu eeskirjas nõutakse lisaks leidmise aja ning koha) võimalikult laialdase avaldamise veebilehel, ringhäälingus, trükiajakirjanduses. Haapsalu eeskiri nõuab lisaks, et seda tehtaks viivitamatult pärast varjupaika toomist. Varjupaiga kodulehte ei uuendatud aastaid. Facebooki lehekülge sisuliselt ei kasutata, kuigi see on praegu parim viis info levitamiseks.

5. Haapsalu linnavalitsuse poolt varasemalt varjupaigaga sõlmitud lepingutes on varjupaigapidajatel kohustus olla külastajatele avatud tööpäevade hommikutel. Seda kohustust varjupaik aga eirab. Varjupaika külastada on võimatu.

Varjupaigapidajad on ka ise avalikult öelnud, et neil ei ole ei aega, ega raha ega jaksu kõigega tegeleda. Ometi lükatakse tagasi (jäetakse vastamata) vabatahtlike abipakkumistele. Kõik see näitab, et MTÜ Haapsalu Loomaabi eesmärgiks varjupaigateenuse pakkumisel ei ole loomade heaolu. Mis põhjusel vaatab seaduserikkumistele (olles sageli seeläbi ise seaduse rikkujaks) läbi sõrmede Haapsalu linnavalitsus, mina kahjuks ei mõista. Mõned aastad tagasi pakuti linnale võimalust kehvast teenusest vabanemiseks uue varjupaiga näol – sellest loobuti.

Küsimused: 1. Miks ei ole linn korraldanud hanget teenuse ostmiseks ning vaatamata pidevatele probleemidele on jätkanud teenuse ostmist ebakvaliteetset teenust pakkuvalt organisatsioonilt?

2. Kas linnal on teenusepakkujaga kehtiv leping? Kui ei, siis miks? Kas lepingu puudumine on seaduslik? Mille alusel makstakse MTÜ-le Haapsalu Loomaabi tasu?

3. Varasemates lepingutes on varjupaigapidajal kohustus pidada registrit varjupaika sattunud loomade osas (vastavad registreerimiskaardid looma püüdmise ja protseduuride infoga) – kas linnavalitsus kontrollib neid dokumente aluseks võttes, mille eest MTÜ Haapsalu Loomaabi neile arveid esitab? Kui ei, siis miks?

4. Varasemates lepingutes on varjupaigapidajal ka kohustus enam kui 14 päeva varjupaigas viibinud loomade kiibistamine ning nende kiibiregistrisse kandmine Haapsalu linnavalitsuse nimel. Varjupaigas on mitu sellist looma. Keegi neist ei ole kiibistatud ega vastavasse registrisse kantud. Miks?

Haapsalu linnavalitsuse tegevusetus on tõenäoliselt olnud saatuslik sadadele loomade varjupaika sattunud loomadele.  Uue loomade varjupaiga rajamine taas päevakorras (Lääne Elu, 13.12.2014), loodan väga, et volikogu saab sellele kaasa aidata.

Ettepanekud: 1. Maa. Teiste maakondade näitel saab väita, et hulkuvad loomad on enamasti just linnade probleem. Samuti on loomadele uute kodude leidmine tõenäolisem, kui varjupaik asub linnas, sest inimestel on varjupaika lihtsam külastada. Samuti sõltub asukohast see, kui palju on võimalik tegevusse kaasata vabatahtlikke (ja seeläbi vähendada varjupaiga kulusid ning suurendada loomadele kodude leidmise protsenti). Uus rajatav varjupaik vajab maad. Olen kursis, et sobilikke maatükke Haapsalu linnal on. Omavalitsuse maal asuvat varjupaika on tulevikus ka lihtsam kontrollida.

2. Hange. Linnavalitsus peaks teenuse ostmiseks korraldama hanke ning veenduma, et hanke tingimused on seatud selliselt, et pakkujateks saaks olla kvaliteetse teenuse pakkujad.

Loomad ei ole enamasti oma õnnetuses saatuses süüdi. Vaid inimene saab neid selles olukorras aidata. Mahatma Gandhi on öelnud, et rahvuse hiilgust ja moraalset arengut saab hinnata selle järgi, kuidas nad kohtlevad oma loomi. Loodan väga, et peagi on käes aeg, kui Haapsalu hulkuvatel loomadel on samuti võimalus oma viimased elupäevad veeta armastavas kodus.

Eliis Salm