Juhtkiri: Maksudest ja autodest

Läänemaa automüügis valitses mullu stabiilsus. Uute autode müük pigem isegi kasvas. Kuidas läheb tänavu, on vara öelda. Kahtlemata on aga alust müüjate kartusel, et mullu detsembris jõustunud käibemaksuseaduse muudatus nende äri mõjutab. Eelmisel aastal kehtestatud muudatus kohustab ettevõtjaid, kes tahavad firmale ostetud auto pealt käibemaksu täies mahus tagasi saada, tõestama, et nad ei kasuta oma autot erasõitudeks. Kui ettevõtja seda ei tõesta, saab ta tagasi ainult 50 protsenti auto käibemaksust.

Kui esialgu võis hellitada lootust, et see tõestamisvajadus jääb pigem sõnakõlksuks, siis üleriigilises meedias jutuks olnud juhtum sellest, kuidas maksuamet spordiklubi parklas seisnud autodel silma peal hoiab ja hiljem uurib, kas ja kuidas on sinna sõitmine seotud ettevõtlusega, tõestas vastupidist. See näitab, et sihiks on võetud täielikku käibemaksutagastust saavate ettevõtete arvu miinimumini viimine. Automüüjaile tähendab see tõenäoliselt sissetulekute kahanemist, sest ettevõtted ei uuenda enam nii kergel käel oma autoparki. Kalleimaid autosid on raskem müüa.

Teisest küljest võib maksuametist ka aru saada. On üks asi, kui ametikohustuste täitmiseks mõeldud autot kasutatakse selleks, et koduteele jäänud supermarketist toitu osta. Täiesti teisest kategooriast ja õigustamatu on aga praktika, kus firma nimele ostetakse luksusauto, mida kasutatakse peamiselt ainult erasõitudeks.

Iga juhtum on isesugune ning piir maksupettuse ja ametiauto mõistliku kasutamise vahel vaieldav. Selline maksudebatt ilmestab meie ühiskonna valikuvõimalusi ka laiemalt. Tuleb valida, kas tahame, et Suur Vend kontrolliks meid vähem ja oleme valmis taluma selle nimel ka suuremat korruptsiooni, või eelistame jäigemate normidega ühiskonda, kus kõigile lüüakse ühe vitsaga.