Aidi Vallik: Kui valida erakonda

Sel aastal mängis elu mulle riigikogu valimiste ajaks kätte huvitava võimaluse. Esimest korda elus polnud mul võimalust kaasata otsustamisse isiklikku sümpaatiat mõne kandideerija vastu, kirjutab kolumnist Aidi Vallik (pildil).

Leidsin end hoopis teisest valimisringkonnast, kus kandideerijate nimed ütlesid mulle vähe ning kus isiklik kokkupuude nendega on olematu. Nii et minu esimesed sajaprotsendilised erakonnavalimised, ilma sohitegemise võimaluseta. Avastasin alles nüüd, et kuigi ma olin enda arvates kogu aeg varemgi seadnud esimeseks erakonna ja alles teiseks kandidaadi isiku, siis tegelikkuses oli see välja kukkunud vastupidi. Nüüd, mil ma oma uutest kandidaatidest mitte kedagi isiklikult ei tundnud, olin korraga nagu peata kana.

Väga paljud inimesed armastavad Reformierakonda. Noh, neil on kõigi nende valitsuses oldud dekaadide jooksul aega olnud oma tegusid teha küll ja küll. Aga see nende e-kodanike projekt, Euroopa Liidu siseturbe IT-arenduskeskuse Eestisse meelitamise programm ja riigi julgeolekustrateegiate väljaarendamise kava tundub mulle praegust välispoliitikat vaadates ettenägelik ja mõistlik. Ja mulle meeldib, et reformikad hääletasid läinud sügisel kooseluseaduse poolt. Ometi ei saa ma üle ega ümber sellest, et nende valimislubadus seista vastu seadustega ülereguleerimisele, riigielu ülemäärasele bürokratiseerimisele, devalveerib justkui ka kogu nende ülejäänud programmi… Tahaks kohe küsida: hei, poisid, miks te siis seda seni teinud olete, mõtlesite nüüd ümber või?

Siis mu endine kodupartei, mille ridadesse ise kümmekond aastat kuulusin, aga mille suhtes olen pidanud nüüd korduvalt tõdema, et tegin hästi, kui välja astusin. Minu ja IRLi põhimõtete vahel ei ole enam eriti palju kokkupuutepunkte. Näiteks seesama kooseluseaduse küsimus. Aga ma pean tunnistama, et see madalapalgaliste maksureform, mida nad nüüd küpsetavad, meeldib mulle üsna hästi ja mu meelest oleks see hea asi ära teha küll.

Ma valiksin hea meelega sotse. Jah. „Ainult et siis. tolksti, jälle see pisuhänd,” nagu ütles Vestmanni Laura. See nende 800eurose miinimumpalga lubadus, mis paneks meie riigi väike- ja pereettevõtlusele võimalik et fataalse põõna. Ma ei või seda kaasa teha.

EKRE. Issand, halasta meie peale. Kuulasin just täna raadiost Helmet ja ma tean, et mitte sellises maailmas ei taha ma elada. Kuigi 10protsendiline käibemaks meeldiks mulle päris hästi.

Mis oleks, kui ma nüüd maakaks hakanuna väljendaksin ka valimistel oma looduslähedasi tõekspidamisi ja valiksin rohelisi? Neil on nii tore ja uljas valimisprogramm: vaesuse vastu võitlemine, kodanikupalk ja kanepi legaalne kasutamine. See on kui värske õhu puhang läppunud toas. Ainult et… ma annan oma hääle ja nad ei saa ikkagi riigikogusse sisse. Nii et ma oleks siis koos nendega opositsioonis. Peaaegu dissident. Mis on kahtlemata kah tore ja meeleolukas.

Keskerakonna ees tunnen ma paratamatult aukartust. See on kui suur ja ettearvamatu loom. Ma ei tea kunagi, mida ta tegelikult mõtleb. Mulle isegi ei tundu, et ma mingiski ulatuses teda läbi näen. Kuigi ingel ühel mu õlal ütleb, et tasuta bussiliiklus oleks mulle kui värskele maakale tore ja kasulik asi, siis väike kuradike teisel õlal sosistab ikka, et ennegi on ahvi banaaniga puuri meelitatud.

Vabaerakond. Nojah. See on nagu uus poiss klassis, kellest keegi veel midagi ei tea ja kes tahab ennast alguses ainult heast küljest näidata ning meeldida nii õpetajale kui ka klassikaaslastele, poistele ja tüdrukutele, nohikutele ja liidritele. Mulle meeldib muidugi hirmsasti, et sellel uuel poisil on nii intelligentsed silmad. Ta räägib nii mõistlikku juttu paljudest asjadest, millest minagi olen mõelnud ja kirjutanud: väikeettevõtluse toetamisest, kohalike omavalitsuste maksutulubaaside paremast korraldamisest, madalapalgaliste tulumaksuvabastusest, töövõimereformi ülevaatamisest. Jah, sellel poisil on nii arukad silmad ja ta räägib nii ilusasti, aga ma ei ole enam ju selles eas, et pimesi armuda.

Lõpuks otsustasin ikka ära. Olgu siis kas või ainult selleks, et ma ei saaks pärast kunagi hiljem endale ette heita, et ma isegi ei püüdnud midagi teha. Minu hääl on kirjas. Ma olen meie riigi elu, tervist ja saatust natukenegi mõjutada suutnud.

Aidi Vallik, kolumnist