Juhtkiri: Miks nad löövad?

See, et Läänemaal on rahvaarvu arvestades kõige rohkem vägivallakuritegusid, ei ole enam mingi uudis. Nii on see olnud juba mitu kuud ja vähenemist pole märgata. Endiselt on harvad hommikud, mil hommikustes politseiteadetes ei raporteerita järjekordsest löömingust Läänemaal.

Arvudest rääkides öeldakse ikka, et on suur vale, väike vale ja statistika. Nii tundubki Läänemaa 63 vägivallakuritegu 10 000 elaniku kohta väga palju, kui arvestada, et näiteks Ida-Virumaal on sama elanikehulga kohta löömisi 47. Et Ida-Virumaal tegelikult ka vähem peksmisi ette tuleb, ei taha keegi hästi uskuda. Pigem pakutakse, et teine kultuur, teised kombed, st löömist peetakse seal normaalseks: kui ei peksa, siis ei armasta.

Ka Läänemaal muutub pilt pisut, kui arvude taha vaadata. Igal viiendal juhul on lööja inimene, kes ei tõsta kätte mitte esimest, vaid teab mitmendat korda. Näiteks teavad nii politseinikud kui ka Martna valla elanikud, et Martna suhteliselt suure vägivallakuritegude protsendi eest võib „tänada” üht inimest, kellel, nii kui viina saab, rusikad sügelema hakkavad. Kolib selline mees maakonnast minema või paigutatakse lahku perekond, kus pidevalt pekstakse, kaob ka peksmine. Nii kauaks, kui järgmine samasugune pildile ilmub.

Läänemaa vägivallakuritegude üks tunnus ongi, et ülejäänud Eestist erinevalt kakeldakse meil väga harva tänavail. Rusikad lähevad käiku pigem korterites-hoovides ühiste joomingute ajal. Ka koduvägivalla puhul on väga sageli asjasse segatud alkohol.

Võib-olla on politseinikel õigus, et vägivallakuritegude rohkus näitab inimeste usaldust politsei vastu – vägivallategudest juletakse teada anda. Aga kas see on ainus põhjus?

Läänemaa politseijuht Argo Tali on tunnistanud, et Haapsalu jaoskonnal pole jõudu omal käel vägivallakuritegude rohkuse põhjuste üle süvaanalüüsi teha. Ehk peakski siin põhjuste juurteni jõudmiseks appi tulema teised ametid, teemakojad jms, kelle ülesanne on Läänemaa turvaliseks pesapaigaks muuta.