Tiit Salumäe: Suur nädal 2015

Piiskop Tiit Salumäe koos endise peapiiskopi Andres Põdraga. ARVO TARMULA

Praegust nädalat nimetatakse suureks ehk vaikseks nädalaks. Soovin, et pühitseksime seda nädalat asjakohase tõsiduse ja süvenemisega, kanname ju 800 aastat Maarjamaa nime. Tegelikult saame just sellel nädalal kõige selgema pildi inimese olemusest.

Alustasime palmipuudepühal, imetledes koos rahvahulgaga Messia tulekut Jeruusalemma. Olen paaril korral võinud veeta pühadenädala Jeruusalemmas, käia läbi Via Dolorosa kannatustee ja lasta oma silme eest läbi maailma muutnud sündmused.

Sama rahvas, kes tervitas Messiat palmipuudepühal hosiannat lauldes, hüüdis suurel reedel „Poo risti! Poo risti!”

Niisugune muutlik meel ei ole kahjuks omane mitte ainult Jeruusalemma rahvale. Vaatame isikuid. Sündmuste keskmes on Juudas, Jeesuse lähedane kaastööline ja jüngerkonna kassapidaja, kes ta reedab ja lõpetab oma elu enesetapuga.

Oluline isik on Peetrus, kes vannub truudust, aga reedab Issanda enne, kui kukk saab kolm korda laulnud, ja kellest saab siiski esimene Rooma piiskop. Vaikne järgija on ema Maarja, kes peab hoidma oma põlvedel tapetud poja elutut ihu, aga saab näha esimeste hulgas ülestõusnud poega. Võiksime meenutada veel paljusid isikuid. Kas see kõik ongi meile nii kauge ja võõras?

Olen mõelnud inimeste muutuvaile mõtetele ka Läänemaa kannatusaja ja suure nädala poliitikasündmuste puhul. Kurb on, kui inimene muutub poliitikuks nii nagu kord Jeruusalemmas. Kahetsusväärne on, et ei arvestata enam paastuaja tõsidusega. Soovin südamest, et suurel nädalal oleks ruumi mõelda ja vaadata endasse. Kerge on leida põhjust kivi haaramiseks. Raamatute raamatu tarkus on aga see, et kes on süütu, visaku esimene kivi. 

Peatselt lõpeb kannatusnädal ja saame üksteist tervitada: Kristus on üles tõusnud!

Tõesti, ta on üles tõusnud!

Kristuse ülestõusmine surnuist on ajaloo kõrgpunkt. Seda ei meenutata mitte ainult kord aastas, vaid igal pühapäeval, nädala esimesel päeval. Idakirikus on see traditsioon aastatuhandeid elus püsinud. Läänekirik on pidanud tähtsamaks Jeesuse sündimist ja jõuluid. Sündimise ja ülestõusmise vahel on side. Me kuulutame nii jõulupühadel kui ka ülestõusmispühadel seda, et elu elab, surm on võidetud.

Kristuse võit surma üle on lõplik, kui me oleme Kristusega ristimises maha maetud, oleme koos temaga igavese elu osalised. Ilus komme on pühadeks värvida mune. Muna on elu ja terviklikkuse sümbol. Valmistugem siis pühadeks, kaunistagem kodud ja südamed!

Nüüd üle maade, merede
suur, kallis sõnum, sõua!
Suust suhu, rahvalt rahvale
maailma äärde jõua!
Nüüd Kristus hauast tõusnud on,
Ta päralt võit ja elukroon,
Ta surmalt võimu võitis.

(Kiriku laulu- ja palveraamat 111:4)
 

Elu läheb hästi edasi, kui meil jätkub lepitatud meelt ja jõudu andeks anda ka neile, kes on kurja kavatsenud ja teinud. Soovin lepitatud vaimu ja rõõmsat ülestõusmispüha!

Piiskop electus Tiit Salumäe