Andres Ammas: Eesti saab paigaljooksuvalitsuse

Järgmised neli aastat näeme Eestis sangarlikku paigaljooksu, ohkas elukogenud kolleeg täna ametisse astuva valitsuse lepet ja kohtade jaotust vaadates, kirjutab riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni aseesimees Andres Ammas.

Mitmed Reformierakonna poliitikud on kõvad jooksumehed. Neil on võhma ja visadust konkurente kurnata, nende taktika on mitmekesine, vajadusel võtavad vastase kas või „karpi”, et too esimesena finišisse ei jõuaks. Aga see jooks ei kulge mitte punktist A punkti B, vaid toimub lindil, paigal. See ei vii meid edasi.

Mart Laar armastas peaministrina näidata konverentsidel Eesti edulugu tutvustades slaidi väikesest sisalikust, kes jookseb nii kiiresti, et jalad veepinda peaaegu ei puuduta, ja nõnda suudabki vee peal liikuda. Seisma jäädes kukub ta vette ja upub. Sellist mõtteviisi vajaksime ka praegu, 15 aastat hiljem.

Koalitsioonilepe on pikk ja mõnes valdkonnas ootamatult üksikasjalik, ent valimiseelseist suurtest lubadustest pole alles peaaegu mitte midagi. Konkreetseid tähtaegu on vähe ja needki vähesed on viidud nii kaugele kui võimalik.

Üldsõnalisi väljendeid on leppes ilmselgelt liiga palju, üha kordub „analüüsime võimalust”. Ka läänlastele olulise raudtee taastamist lubatakse armulikult analüüsida, ometi on mitmesugused uuringud ja analüüsid siin ammu tehtud. Samal ajal seisab Kristen Michali nimeline Haabersti ristmik kindlate lubaduste reas.

Ennustasin paar nädalat tagasi Lääne Elus, et leppesse võetakse midagi ka Vabaerakonna nn demokraatiapaketi ideedest. Nii hästi siiski ei läinud. Ju siis ei taju kartellierakonnad ikka veel, et kahe väiksema tulija pääs parlamenti polnud valijate juhuslik kapriis. Pahameel erakondade ahnitsemise ja priiskamise vastu ei lähe mitte iseenesest üle, vaid kulmineerub võib-olla juba 2019. aasta kevadel.

Taas on leppes kirjas kavatsused, mitte lubaduste katteallikad. Kurikuulus Exceli tabel on vist nii hirmuäratav, et seda ei söandata näidata. Jälle kord saab tõeks maksueksperdi Lasse Lehise iroonia, et makse langetavad (seekord siis 1% jagu sotsiaalmaksu) head poliitikud, aga maksud tõusevad (kütuse- jm aktsiisid, käibemaksuerisuste kaotamine jms) iseenesest.

Muidugi leiab koalitsioonileppest tähelepanelikul uurimisel palju lootustandvat. Lastega perede ja madala sissetulekuga töötajate elu läheb pisut hõlpsamaks, ebaõiglust jääb vähemaks, sisejulgeoleku asjus on leppes häid mõtteid. Haldusreformi asjus hakkas jää liikuma. Aga küllap hakkavad koalitsioonipoliitikud siinsamas varsti iseendid ette kiitma.

Äripäev jõudis juba nimetada koalitsioonilepet tühja tünni kõmisemiseks. Tühjusel on aga ka hea külg: seda saab sisuga täita. Siin on suur roll ametisse astuvail ministritel. Kuidas nende isikuomadused realiseeruvad, kes kui palju jaksab ja tahab vaeva näha, saame hinnata ehk aasta pärast.

Ministrikohtade jaotus erakondade vahel on nagu vorstitegemine, mida ei soovitata nõrganärvilisel pealt vaadata. Kõrvalseisja meelest puudub siin igasugune loogika, sest seda, millisel erakonnal on ühes või teises valdkonnas huvitavaid ideid või silmapaistvat kompetentsi, ei arvestata sugugi. Õieti arvestati vist viimati 1992. aastal, no et Mõõdukatele (hilisemaile sotsdemmidele) sotsiaalala ja põllumajandus, Isamaale välissuhtlus, ERSP-le sisejulgeolek ja kaitsepoliitika, liberaalidele kultuur jne.

Mart Laari teine valitsus pandi 1999. aastal kokku põhimõttel, nagu lapsed pallimängu satse valivad: võitja valib esimesena, järgmise tulemuse saanu järgmisena jne. Näiteks Jüri Mõis ihaldas tookord rahandusministri portfelli, aga kuna Siim Kallas jõudis selle endale napsata, pidi Mõis rahulduma siseministri omaga.

Kuidas käis portfellide jaotus seekord, siinkirjutaja ei tea. Küsimusi on palju. Miks valisid sotsid (või miks jäeti neile) ohutud mugavusametid nagu kaitse- ja kultuuriminister? Miks sai hoopis IRL olulised rahandus-, justiits- ja keskkonnaministri (juba Heiki Kranichi aegadest pole Reform muidu seda rahamasinat käest lasknud) portfellid? Miks täitis IRL mitu tähtsat kohta poliitikutega, keda võivad erakonnakaaslased õigustatult valimiskaotuses süüdistada?

Miks saab Keit Pentus-Rosimannus välisministrina jätkata, aga Urmas Paedale kohta ei jätkunud? Kas tõesti ainult sellepärast, et Rain Rosimannus armastab väga oma naist, nagu kommenteeris üks endine raadiokolleeg. Haridus- ja teadusministri isik jäägu mõne järgmise artikli teemaks, nii võimas persoon nii väikesele lehepinnale lihtsalt ei mahu. Miks on kartellierakondades võimu võtnud noor põlvkond täiesti välistanud võimaluse, et valitsusse kaasatakse mõni eksperdina tuntuks saanud erakondadeülene spetsialist? Jne, jne.

Jääb vaid loota, et valitsuserakonnad teadsid, mis nad tegid. Isiklikult hoian pöialt Hanno Pevkurile ja Arto Aasale, et haldusreform ja riigireform vähemalt alguse saaksid.

Andres Ammas, riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni aseesimees