Juhtkiri: Uue jõu sünd

Konservatiivne Rahvaerakond pingutab musklit, et valmistuda järgmisteks kohalikeks ja parlamendivalimisteks. Riigikokku saamine on kõigile kõhklejaile näidanud, et ka mehed poe tagant võivad parketile pääseda. Üle valimiskünnise minek annab neile usaldusväärsust, toob uusi liikmeid ja kasvatab veelgi populaarsust valijate hulgas.

Partei ehitamisega käib kaasas igasugu koomilisi seiku. Nii võib pangaröövel tahta erakonda hiilida või liiga innukas aktivist hakata tõemeeli arutama natsismi ja kommunismi erinevuste üle, andmata endale aru, et iga selleteemaline sõna on parajasti avalikkuse silmis nagu tikk püssirohukeldris.

EKRE põhiväärtused on rahvuslus ja traditsiooniline perekond. Samasooliste kooselu ei tule kõne allagi. Nii polegi ime, et kõige ohtlikumad on nad IRLile, kes on seni korjanud suures osas konservatiivsete rahvuslaste hääled. Mart Helme sai isikumandaadi Pärnumaal, kus IRLi read olid lõhenenud sisetülides. EKRE üks suuremaid muresid on, et maapiirkonnad jooksevad rahvast tühjaks. Pole inimesi, pole valijaid. Viimaste valimiste toetusprotsentide järgi oli kõige suurem EKRE toetus Pärnumaal, järgnes Lääne-Eesti ja siis Lõuna- ja Kesk-Eesti. Tallinnasse neil peaaegu asja pole. Samasugune on seis ka Läänemaal, kus organisatsioon on tugev metsataguses Martnas, aga puudub sootuks Haapsalus.

Uus jõud on sündinud. Koos Toompeale saamisega on EKRE kiiresti taandanud end ka kõigist viidetest natsismile. Pole ime, et iga hinna eest toetust otsiv erakond flirtis ka natsisümboolikaga. Tähtis on, et nüüd on nad sellest taandunud. Eelolevad neli aastat kuuleme ilmselt nii mõnestki EKRE ehmatama panevast algatusest. Loosung „Valitsuses on valetajad!” on ilmselt üks leebemaid. Sellest ei maksa end ehmatada lasta, põlissoomlasedki muutusid pärast valitsusse saamist palju tsiviliseeritumaks. Küllap läheb nii ka EKREga.