Juhtkiri: Üksi või koos?

Haldusreformist on räägitud aastaid, nii et kõik on selle jutuga ammu harjunud. Teoreetiliselt oleks nagu kõik ka nõus, et reformi on vaja. Praktiliselt pole aga sellest suurt midagi välja tulnud. Läänemaal napib liitunuid: leivad on ühte kappi pannud Lihula linn ja vald; suurt Põhja-Läänemaad tõotanud liitumislaine kahanes Taebla, Oru ja Risti toel plaanituga võrreldes Pisi-Lääne-Nigulaks.

Nüüd näikse valitsus olevat haaranud härjal sarvist. Viimane tärmin on paigas: 2017. aasta kohalikud valimised. Pärast seda peaksid uute omavalitsuste piirid olema selged ja Eestimaa haldusjaotus teistsugune. Äsja loodud haldusreformi komisjon arutleb mõõdikute üle, mis omavalitsustele ette anda, et oma liitumisvajadust hinnata. Kohalikul omavalitsusel on ühelt poolt õigus, teiselt poolt kohustus kohalikku elu korraldada. Õiguse ja kohustuse vahele jääb võime seda teha, ja just seda peavadki omavalitsused eelkõige hindama, sest tahavad kohalikku elu korraldada ja peavad seda tegema nagunii. Võime tähendab aga seda, kas nad saavad oma õiguse ja kohustustega hakkama: kas peost suhu elamise asemel jätkub raha uut luua ja ehitada; kas vallas piisab lapsi, et oleks mõtet kooli pidada jne. Seda loetelu on muidugi võimalik pareerida.

Omavalitsused, kui nad tahavad, võivad minna ignorantsuse teed, et pole midagi vaja, loodus on ilus ja ollakse oma eluga rahul nagunii.

On aga üks mõõdik, mida ei saa kuidagi ignoreerida, ja see on demokraatiavõime. Kui kohalikel valimistel ei ole enam konkureerivaid nimekirju, nii et ei olegi enam kellegi vahel valida. Kui juba esimeses ringis tulevad sisse null- või ühe häälega volinikud. Kui esimese ringi volikogu osutub tegutsemisvõimetuks, läheb laiali, aga varupink on nii lühike, et seal näiteks ei istugi kedagi, siis on asjad ilmselgelt käest ära. Igal juhul oleks volinikel juba praegu aeg vaadata üksteisele otsa ja küsida: kas me teenime oma rahvast paremini nii nagu seni või teenime teda paremini koos teistega?