Aleksei Lotman: Kliimarindel on siiski muutusi

Läinud nädalal lõppenud G7 kohtumisest kuulsime eelkõige uudiseid Venemaa-suunaliste sanktsioonide jätkumisest, mis on teema aktuaalsust arvestades küll üsna loomulik.

Hoopis vähem vahendati meile teist olulist teemaringi, nimelt juhtivate tööstusriikide vahel sündinud kokkulepet sajandivahetuseks loobuda fossiilkütuste kasutamisest. Pikas perspektiivis vaadates on aga tegemist vähemalt sama tähtsa uudisega.

Suurte tööstusriikide otsus on tähtis samm võitluses inimtekkelise kliimamuutuse ohjeldamisel ja avab tee kliimaleppe sündimiseks ÜRO raames sel aastal. Seda on hinnatud ka Angela Merkeli suureks poliitiliseks võiduks, sest Saksamaa poliitikas on kliimaküsimused juba pikemat aega väärikal kohal. Ka Barack Obama sai siin koduse poliitika kõrvale jätta ja kliima kaitseks vajalikke samme astuda, ilma et peaks tagasi vaatama jõuvahekordadele kongressis. Üsna viimasel hetkel suudeti ka Jaapani ja Kanada peaminister ära veenda selle kokkuleppe vajalikkuses. Merkeli isiklikku panust Shinzo Abe ja Stephen Harperi seniste seisukohtade muutmisel on peetud üsna suureks, kuigi toonitatud on ka Obama ja François Hollande’i osa. Aga eks loomulikult teinud siingi suure osa tööst nimetuks jäävad taustajõud.

Ka G7 suhtes tavapäraselt kriitilised keskkonnaühendused on seekordse tulemuse üsna üksmeelselt heaks kiitnud. Muidugi tasub meeles pidada, et tegu ei ole veel mitte õiguslikult siduva rahvusvahelise lepinguga, vaid kõigest poliitilise kokkuleppega; et see kokkulepe ei hõlma selliseid olusisi kasvuhoonegaaside emiteerijaid nagu Hiina, Venemaa, India ja Brasiilia; et kokku lepiti milleski, mis tuleb teoks teha peaaegu sajandi jooksul. Siiski, pärast sellist kõrgetasemelist poliitilist kokkulepet oleks juhtivate tööstusmaade esindajail raske taganeda võetud kohustustest, mistõttu ilmselt on sügisesel ÜRO kohtumisel Pariisis lõpuks oodata ka õiguslikult siduva leppe sündi. Samuti asjaolu, et tänapäeva suurim „kliimasaastaja” Hiina on esialgu eemale jäänud, ei ole määrava tähtsusega: G7 riigid kokku moodustavad endiselt suurima summaarse emissiooniga „klubi”, pealegi on nende ühine mõju maailmamajandusele küllalt suur, et nende otsus tõmbab olgu või mõningase viivitusega enda järele ülejäänud suurmõjutajad. Ning lõpuks, sajandi lõpp lepiti kokku kui täielikult fossiilkütuste-vaba ajahorisont, energiasektori põhimõtteline transformatsioon peab kokkulepitu kohaselt toimuma sajandi keskpaigaks.

Kodukamaral näeme samal ajal aga hoopis eilse päeva mõtlemist, kui riigikogu on hakanud kiirkorras menetlema põlevkivi aastase kaevemäära suurendavat seadusemuudatust. See kummaline eelnõu sai erakordse erakonnaülese koosmeele allikaks: Keskerakond on siin valitsusliitu toetamas. Kui kellelgi on tekkinud ehk illusioon valitsusliitu kuuluvate rahvaasemike isetegevusest, siis keskkonnaministri allkirjaga kinnitatud valitsuse toetus kaevemahte suurendavale eelnõule peaks selle arusaama alusetust näitama. Valitsuse sellekohane tegevus on seda kummastavam, et maapõue strateegia koostamist keskkonnaministeerium alles alustas. Samuti ei meenu koalitsioonileppest põlevkivi kaevemahtude ummisjalu suurendamise lubadust.

Võib muidugi öelda, et Eesti on nii väike ja meie kliimamõju tühine, mis me siin ikka globaalmuredega rabeleme, teeme parem kaevandajaile ühe ilusa kingituse. Eelkõige otsustab maailma kliima tuleviku tõesti suurte tegijate tegevus, kuid mure meie ühise Maa pärast peaks olema ühine. On aga selge, et ka majanduslikult on targem panustada tulevikule, mitte aheldada end minevikku vajuvate valikute külge. Mida rohkem sõltub meie majandus põlevkivist, seda valusamalt kukume, kui selle kaevandamisele ootamatu lõpp tuleb: kaevemahtude kunstlik suurendamine viib paratamatult nende järsemale vähendamisele juba lähitulevikus koos sellega kaasnevate sotsiaal-majanduslike tagajärgedega. Nii majanduslikult kui ka regionaalpoliitiliselt oleks mõistlik jõuline üleminek hajutatud energiatootmisele taastuvaist allikaist koos tõhusa energiasäästuprogrammiga, mis võimaldaks põlevkivi kaevemahte vähendada järk-järgult, sedamööda kuidas kaevurid vananevad ja pensionile siirduvad.

Juhtivate tööstusriikide juhtpoliitikud ilmutasid sel korral riigimehelikkust ja selget tulevikuvisiooni. Ka meie valitsusel oleks aeg pilk minevikust tulevikku pöörata. Selleks ei peagi kusagilt kaugelt tarkust importima: meie taastuvenergeetikute ja keskkonnakaitsjate ühistööna on Eestile sobiv visioon täielikuks üleminekuks taastuvaile energiaallikaile ju olemas http://www.taastuvenergeetika.ee/te100/. Kui mõni detail ei meeldi, võib seda muidugi alati arutada, aga tervikvisioonina sobib see paremini kui miski muu.