Juhtkiri: Hooli oma ligimesest

Piirkonnapolitseinik Vello Vichterpal käis hiljuti ühe kooli õpilastele politseitööst rääkimas ja küsis: „Mida teete siis, kui näete kuskil tee ääres põõsas vedelemas jalgratast?” Järgnes jupp vaikust ja siis kostis üks laps kõhklevalt, et jätab selle lihtsalt sinna.

Politseinik nentis, et paraku on see üsna üldine suhtumine ka täiskasvanute maailmas – inimesed eelistavad pigem mitte midagi teha. Mine tea, mis sekeldusi see veel kaasa toob…

Sama lugu on ka nn vabakäigu-koertega. Mõeldakse küll, et äkki peaks midagi tegema, kuhugi helistama. Aga kuhu? Äkki ikka ei peaks? Ta ju ei tee midagi. Nii see moment ühes koeraga mööda lähebki. Samal ajal otsib ehk ahastuses koeraomanik oma jooksu pääsenud lemmikut taga või otsustab koer, kel omaniku kontrollivat ja kaitsvat kätt parajasti kõrval pole, et peaks kedagi ründama. Nii igaks juhuks, enesekaitseks.

Maal lisandub sellele mustrile veel üks komponent – küünarnukitunne. Eks väikeses kohas teata ikka, kelle Pontu jälle küla peal seiklusi või pahandusi on otsimas. Võib-olla saab keegi isegi naksata, aga kuidas sa naabri peale kaebad. Klaaritakse omavahel ära ja nädalakese pärast on Pontu jälle jooksus. Ainult siis võib juhtuda juba midagi tõsisemat. Võib-olla ei tulegi Pontu enam koju, sest on autot taga ajades sõidukilt löögi saanud ja vaagub maanteekraavis hinge. Keegi ehk satub isegi mööda minema, aga jätab koera sinna, sest mine tea, mis sekeldusi sellest teatamine veel kaasa toob.

Vanasõnas, mis ütleb, et omad koerad kaklevad, omad koerad lepivad, on omajagu tõtt sees, aga see ei kehti alati. Kui omal häda käes – kas jalgratas kadunud või koer jooksus –, tahaks ju küll, et ligimene kaotsi läinud kalli vara üles leidmisele kaasa aitaks.

Alustada tuleks muidugi algusest ja teha omalt poolt kõik, et seda üldse ei juhtukski.