Harri Puskar: Sõjapõgenikud on oodatud!

Elame koos Euroopa Liiduga üle pöördelisi aegu. Meie unistust heaolukursil seilavast valgest laevast ohustavad troopilised tormid lõunast ja kagust. Põgenikekriis võtab üha suuremaid pöördeid ja Euroopa riigid ei saa enam üksinda hakkama lõunast tulvava inimhulgaga. See rahvahulk ihkab pääseda Saksamaale, Suurbritanniasse, Rootsi.

Reede õhtul tapsid Pariisis terroristid 132 inimest. Terrorirünnaku korraldaja Islamiriik ütles juba mõnda aega tagasi, et nad kasutavad mööda Euroopat kulgevaid katkematuid põgenikekolonne oma terrorivõrgustiku rajamiseks. Kreeka ja Prantsusmaa valitsusallikad on juba kinnitanud, et üks staadioni Stade de France ründaja oli Süüria passiga isik, kes registreeriti oktoobri alguses Kreekas põgenikuna.

Pariisis juhtunu kasvatab niigi suurt võõraviha. Leian, et majanduspõgenikud ja terroristid tuleb Euroopast kaugel eemal hoida, kuid Eesti aegumatu kohustus on aidata sõjapõgenikke, sest meid aidati 1944. aastal. See oli aeg, mil isamaa läänerannikult oli sunnitud lahkuma 70 000 meie rahvuskaaslast. Kardeti NKVD jõhkraid komissare, nii nagu praegu kardavad süürlased brutaalseid islamivõitlejaid. Mis juhtunuks, kui 1944 oleks Rootsi tõmmanud oma rannikule okastraadi, et tõrjuda Balti põgenikke, ja 1945 oleksid lääneriigid loovutanud Nõukogude Liidule kõik Lääne-Saksamaale jõudnud punavõimu eest põgenenud?

Sõjapõgenikest eestlastele antud võimalus elada vabas maailmas on andnud hindamatu panuse tänapäevase Eesti kujunemisse. Ainuüksi sellele mõeldes on meil moraalne kohustus aidata praegusaja sõjapõgenikke. Väliseestlased on muu hulgas tõestanud, et sõjapõgenikud suudavad sujuvalt lõimuda. Tõsi, Eesti ja Süüria vahel on suuremad kultuurilised erinevused kui Eesti ja Rootsi vahel, kuid kohe Eestisse jõudvaid sõjapõgenikke aitab ulatuslik kohanemisprogramm.

Anne-Riitta Isohella on kirjeldanud raamatus „Soomepoisid: Eesti mehed Soome Jätkusõjas” ühe eestlasest sõjapõgeniku edulugu. Kunda mees Ants Lahi (1918–2011) oli soomepoiss, kes pääses 1944. aasta septembris Rootsi. Uus elu nõudis temalt suuri pingutusi: tuli omaks võtta uue asukohamaa keel ja kombed, taotleda elamisluba, päeval tööl käia ja öösiti tegelda Rootsi kuninglikus tehnikakõrgkoolis õpingute lõpetamisega. Ta abiellus sõjapäevilt tuttava soomlannaga. Noore pere esimene kodu oli keldrikorter. Sellesse aega jääb ka pool aastat kestnud eluohtlik kopsupõletik. Ponnistused kandsid vilja: 1940ndate lõpus elasid nad oma majas, peres kasvas kaks poega ja Ants töötas endale sobival töökohal. Hilisemas elus kolis see ettevõtlik eesti mees veel mitmesse riiki (sh Kanada, USA, vanemas eas Soome), töötas ÜRO arenguabi raames Aafrikas mitmes ehitusprojektis, sai doktorikraadi ja kasvatas üles neli last.

Nõnda kui Rootsis jm said sõjapõgenikest tavalised kaasmaalased, peaks see juhtuma ka meil Eestis. Kui me võtame nad vastu, siis peavad nad aktsepteerima meie kultuuri. Olema lojaalsed Eesti Vabariigile. Saama selgeks eesti keele. Õppima omal jõul hakkama saama. Põgenike valik peab olema väga põhjalik, sest me tohi endale tekitada uusi sotsiaal- ja julgeolekuprobleeme. Musta tulevikustsenaariumi (getod ja terroristid) vältimiseks ja Ants Lahi taoliste edulugude tekitamiseks tuleb Euroopa välispiir kontrolli alla saada. See tähendab vajadusel ka Eesti jõustruktuuride suuremat kohalolu Vahemerel ja Balkanil.

Väga põhjalikult tuleb välja selgitada, kes on potentsiaalsed terroristid ja majanduspõgenikud ning kes on need, kellele antakse Euroopa Liidu sõjapõgeniku staatus. Ühtlasi on mõistlik käsitleda nende kohanemisaega kui ajutist katseaega. Ühelt poolt tuleb sõjapõgenikke selle aja jooksul aidata maksimaalselt põhimõttel „anname õnge, mitte kala”. Sõjapõgenik otsibki vastupidi majanduspõgenikule esmalt „õnge” (oskust hakkama saada võõras ühiskonnas) ja alles siis „kala” (hea elujärg), nagu näitab meile ka Ants Lahi elukäik!

Teisalt tuleb neile seada kindlad kriteeriumid katseaja läbimiseks (nt eesti keele oskus mingil tasemel). Kes põgenikulävendit ei ületa, tuleb Euroopa Liidust välja saata. Kes ületab, sellest saame omal käel hakkama saava kaasmaalase. Hea juhul liigub ta mujale Euroopasse iseend teostama, väga heal juhul on ta aga väärtuslik töökäsi Eesti tööturul. Usun, et selle valdkonna eksperdid suudavad välja töötada sellise seiresüsteemi, mis kiiresti eraldab sõjapõgenikest potentsiaalsed terroristid ja pikema aja vältel ka majanduspõgenikud.

Me ei saa olla ignorantsed põgenikekriisi suhtes. Seda nõuab meie ajalugu ja tõsiasi, et oleme samasugune Euroopa Liidu liige nagu terrorirünnakus kannatada saanud Prantsusmaa. Traagiliste Pariisi sündmuste järel said Facebookis paljude inimeste, sh eestlaste pildid sini-valge-punase varjundi. Me näitasime nõnda oma üksmeelt prantslastele nende leinas. Kui näitame samasugust üksmeelt tegudes, väldime seda, et Euroopas kerkivad tarad. Me peame aga välistama ka selle, et koos sõjapõgenikega saavad meie kaasmaalasteks majanduspõgenikud ja terroristid.