Anvar Samost: Teie olete riik, teie otsustate

Hetkest, mil poliitikud enam vastada ei julge, on ka Eesti riigi mõte kadunud.

Kõik, kes loodavad, et Eesti juhtidel oleks julgust teha raskeis oludes valikuid ja mitte lihtsalt kõrges toolis tiksuda, peaksid olema mures. Laialdane kõiketeadjate koor leiab, et Andrus Ansipi valitsus ja eelkõige selle valitsuse majandusminister Juhan Parts poleks Eesti Energia investeeringute ja eriti Estonian Airi asjus tohtinud teha ühtegi otsust, vaid oleks pidanud lihtsalt kõrvalt vaatama, käed mööda külgi rippu, kuidas Eesti majanduslikud ja julgeolekuhuvid kahjustatud saavad.

Aga alustame kaugemalt. Kalle Muuli raamatus „Vabariigi sünnimärgid” kirjeldab Siim Kallas vastutuse koormat, mida ta kandis, kui läks Eesti Panga presidendina mais 1992 üksi IMFi juhtide juurde Washingtoni Eesti radikaalse rahareformi ideed kaitsma.

Kallas teadis, et IMF ei usu valuutakomitee põhimõttele rajatud reformi edusse. Nende soovitus oli kaks aastat rublatsoonis majanduse stabiliseerumist oodata ja seejärel valida, kas on ikka põhjust oma raha kasutusele võtta. IMFile ei meeldinud Eestis neid kuulda võtmata välja töötatud rahareformi seadused ega eestlaste liigne enesekindlus ja tormakus.

Eesti Panga president läks õhtul enne kohtumist IMFi juhi Michel Camdessus’ga Potomaci jõe kaldapealsele jalutama. „Vaiksel veel peegelduvaid tontlikke pilvi vaadates tuli Kallasele peale kohutav hirm. Kui ta läheb koju ja ütleb, et IMF käskis reformi edasi lükata, siis kostab küll veidi nurinat, aga midagi ei juhtu, elu läheb edasi. Kui ta vastu IMFi tahet siiski reformi teeb ja see läbi kukub, on kogu maailmas ainult üks inimene, keda selle eest liistule tõmmata.” Vastutuskoorem kasvas jõe ääres kõndides lausa füüsiliselt ängistavaks, pani südame värisema.

Järgmisel päeval toimunud kohtumisel ähvardas IMF Eestiga suhted katkestada, aga Kallas ei taganenud. Pika päeva lõpuks ütles Camdessus: „Teie olete riik, teie otsustate.” Edasine on meil teada: Eesti tegi rahareformi, Läti ja Leedu ootasid. Eesti sai hindamatu väärtusega edumaa, mida siiani kõik naudime.

Hilisemas Eesti ajaloos pole üksikisiku õlul nii suurt vastutust lasunud, kuid raskeid valikuid on ikka ette tulnud. Enamasti on meie tipp-poliitikud olnud riigimehed ja pole südant pigistava hirmu ees kõikuma löönud. On aga enam kui kindel, et isegi Euroopa Liidu ja NATO liikmena ei ela Eesti igavesti kestvas stabiilsuses ja tuleb hetki, mil mõnel eestlasel on vaja teha Kallase omaga võrreldavaid otsuseid. Kas nad ikka julgevad?

Väljavaade ei ole hea. Poliitikas on olnud põlvkonnavahetus, kuid see pole toonud kaasa mitte uusi suuri ideid, vaid hoopis avaliku arvamuse veelgi hoolsama uurimise ja mujalt alguse saanud muutustele reageerimise kombe, et mitte öelda nende järel vastu tahtmist lohisemise.

Millise sõnumi saadab Eesti Energia ja Estonian Airi suhtes tehtud otsuste pahatahtlik ärakasutamine? Kui juhtud saama ministriks või suisa peaministriks, ära tee ühtegi otsust, millega kaasneb vähematki ebakindlust või riski. Kõige parem – ära tee midagi. Külasta koole ja lasteaedu, saada nunnusid, aga sisutuid pressiteateid, väldi vastutust. Siin ei ole küsimus üksi Euroopa Kontrollikoja liikme kohas, samasugust poliittehnoloogiat nägime ka valimiste ajal. Ei imestaks, kui varsti hakataks samamoodi ära kasutama pronkssõduri äraviimise otsust.

Kõige jaburam on, et tegelikult teenisid nii Estonian Airi püstihoidmine kui ka investeering Auvere elektrijaama Eesti suuri ja pikaajalisi huve. Auvere investeeringule lõpliku hinnangu andmiseks peaks veel paarkümmend aastat küll ootama, kuid vahepeal pole toimunud midagi, mis annaks alust seda uues valguses vaadata.

Lisame siia, et samal ajal on halvenenud riigikogu liikme maine ja ka võimalus midagi ära teha sisult samamoodi kasvava vastutushirmu pärast. Kas näiteks Siim Kallasel oleks praegu põhjust riigikokku kandideerida? Loomulikult mitte.

Kõike kirjeldatut arvestades on lootustandev, et praegune majandusminister Kristen Michal ei ole tagasi kohkunud Estonian Airi kohale uue riikliku lennufirma loomisest ja on seda otsust kõikjal oma nime ja näoga kaitsnud. See ei ole kindlasti lihtne, aga vastupidine asjade käik oleks kinnitanud, et oleme lõpuks üks täiesti mõttetu riik.