Kalle Muuli: Rootsi riisub koore

Rootsi aastatepikkune majandusedu ja ka tänavu jätkuv kiire kasv seab kahtluse alla mitu lihtsakoelist tõekspidamist, millest on Eesti riigi ja majanduse juhtimisel seni lähtutud.

„Fantastiline! Rühib nagu vedur!” hõiskas Rootsi majandusminister Magdalena Andersson, kui uudisteagentuur Bloomberg palus tal kommenteerida Rootsi 3,9protsendilist majanduskasvu.

See vedurijutt meenutas kaugeid aegu, mil peaminister Mart Laar reklaamis veel Eestit raamatuga „Estonia: little country that could”, mille pealkiri viitas maailmakuulsale lasteraamatule „Väike vedur, kes suutis”.

Eesti majandusedu aluseks on ikka peetud lihtsat maksusüsteemi, madalaid ühetaolisi makse, tasakaalus eelarvet, õhukest riiki ja muid sääraseid triviaalsusi. Neist põhimõtetest lähtudes on riiki juhitud varsti juba veerand sajandit. Viimastel aegadel on lootusi pandud ka eurole ja Euroopa ühisele avatud majandusruumile, kus ei saa vabalt liikuda mitte ainult kaubad, vaid ka inimesed.

Eesti majandus kasvas kunagi tõesti 5–10 protsenti aastas, aga viimati juhtus see ligi kümme aastat tagasi. Nüüd oleme õnnelikud, kui sisemajanduse kogutoodang suureneb aasta jooksul 1–2 protsenti. Tänavu loodetakse 1,5protsendilist kasvu, ehkki Rootsiga võrreldes on meil maksumäärad endiselt madalad ja riik imeõhuke.

See sunnib tagasi vaadates küsima, kas me majandusedu põhjus oli ikka madalais maksudes või hoopis madalais palkades.

Rootsis on kõik peaaegu risti vastupidi kui Eestis. Seal pole eurot, maksusüsteem on keeruline, maksumäärad kõrged ja astmelised ning riik priske nagu piimapõrsas. Tagatipuks on maa üle ujutatud pagulastega, keda ei peeta Eestis mitte väärtusi loovaks tööjõuks, vaid hoopis ülalpidamist nõudvaks tohutuks kuluallikaks. Rootsi on ainuüksi sel aastal saabunud 350 000 põgenikku.

Kummatigi ei takista see kõik Rootsi majandusel kasvamast kaks korda kiiremini Eesti majandusest. Vastupidi, Rootsis peetakse kõiki neid Eesti tavaettekujutuses negatiivseid asju positiivseteks. Rootsis põhjendatakse majandusedu tavaliselt just aktiivse ja eduka rahapoliitikaga, mida võimaldab oma raha, majanduskasvu soosiva eduka pagulaspoliitikaga ja läbimõeldud riiklike investeeringutega.

Ka Eestil oleks viimane aeg üle vaadata need ülimalt lihtsustatud majandus- ja rahanduspostulaadid, millele tuginedes alustati riigi ülesehitamist. Keerulisem ühiskond nõuab ka keerulisemat lähenemist. Laialt levinud ütlus riigist kui halvast peremehest oli omal kohal oludes, kus riik oli õhuke ja nõrk, järelevalve olematu ja korruptsioonitase kõrge. Aga tugev ja paks riik võib olla ka hea peremees. Maksumääradest hulga tähtsam on, kuidas maksuraha kasutatakse. Kui maksuraha kasutatakse tõhusalt, pole kõrged maksumäärad sugugi alati mitte kurjast, vaid vastupidi, suur maksukoormus võib majanduse arengut hoopis toetada, kui riik suudab maksudega kokku kogutud raha hästi investeerida.

Rootsi eelis Eesti ja paljude teiste riikide ees on pika ajaloo jooksul kätte võidetud positsioon rahvusvahelises tööjaotuses, kõrge tööviljakus, võime toota kõige kallimat kaupa ja riisuda sellega ekspordikoort. Jõuka naabri edu toetab mingil määral kindlasti ka Eesti ettevõtjaid, aga me kuulume paraku ühtlasi nende riikide sekka, kellelt Rootsi koort riisub.

Minu meelest pole see sugugi juhus, et Eesti majanduskasv takerdus just siis, kui ühinesime Schengeni viisaruumiga, võtsime kasutusele euro ja muutusime sellega Euroopa Liidu täieõiguslikuks osaks. Meie konkurentsivõime on väike, me jääme Lääne-Euroopale ja Skandinaavia riikidele majandusvõitluses paratamatult alla ja täielikult avatud majandusruumis imetakse meid lihtsalt tühjaks – inimestest, rahast, kõigest. Kuna Euroopa Liidu toetused ei kata oma näilisest suurusest hoolimata kaugeltki meie kaotusi (eriti tööjõu asjus), siis peame kiiresti tegutsema, et tühikuid endast veel vähem arenenud riikidest riisutud koorega täita.

Kalle Muuli

riigikogu liige, IRL