Ants Kaldma: külakaagutajad ja rõveräuskajad ehk vihakõnest läbi aegade

Parafraseerides üldtuntud loosungit, võib tõdeda, et üks järjekordne tont käib mööda Eestimaad – vihakõnetont!

Kõne, ladina keeli oratio, on ju ajaloos vanimaid mõtte väljendamise vorme ning on žanrilt üks keerukamaid ning tõsist mõttetööd nõudev ettevõtmine. Kõne on nagu teoreem matemaatikas, mis nõuab eeldust, väidet ja tõestust. Juba hallidest aegadest on teada nii mõnigi filigraanselt lihvitud kõne, mis on muutnud ajalugu.

Kus on siis uue tondi juured? Väga lihtne vastus – meie endi sees ja kõrval! Ksenofoobia ja stagnatsioon käivad paraku käsikäes. Süveneb ultrakonservatism – miski ei tohi muutuda, kõik uus on kahtlane ja ohtlik. Hirm uue ja võõrapärase ees annab aga lahkelt teed pimedale vihkamisele.

Juhan Smuul on kirjutanud: „Mees oli just nii rumal, et mitte kunagi oma poolvillastes seisukohtades kahelda.” Kas seda tüüpi tegelasi meie keskel vähe on?! Vaadakem veidi ringi – neid „absoluutse tõe” kuulutajaid sebib ringi igal sammul.

Vanad roomlased kutsusid väljaspool suurt impeeriumit asuvaid piirkondi kõikehõlmavalt barbaria’ks. Huvitav paralleel – kõik, mis meie aia taga, on barbaarne. Kas ei tule tuttav ette?

Maailma mastaabis on terved riigidki nagu Albaania või Põhja-Korea pritsinud kogu muu ilma peale tuld, tõrva ja sappi. Kuhu nad aga jõudnud on?

„Naljaheitmine teise kulul on õeluse ja arguse segu. Aasimine, pilamine ja hurjutamine on barbaarsus, kadetseva ligimese ebaüllas žest.” Need Valmar Adamsi kirjaread peaks nii mõnegi ajurakud tööle panema.

Kirjandusklassik Anton Tšehhov: „Maailm ei lähe hukka röövlite ja tulekahjude, vaid vihkamise, vaenu, kõigi nende väikeste nägeluste tõttu.”

Kuldsed sõnad. Jõuetu kadedus vormub peagi õelaks kriitikaks, mis võib paraku nii mõnegi õrnahingelise loovisiku sootumaks ruineerida. Eks igas piirkonnas leidu oma pläralõuast Morna linna Lepiku Salme, kes oma alatuses palju negatiivset külvab.

„Häbi ja süütunne teeb inimesest inimese,” on märkinud psühholoog Aleksander Pulver. Kas neil Lepiku Salmedel on ka vahel häbi? Tundub, et mõnikord ikka on kah – ei julge teine seriaalis veel siiani nägu näidata… Kuulus poeet Aleksander Puškin pöördub sama kuulsa poeedi George Byroni laimajate poole: „Rahvahulk loeb õhinal pihtimusi, päevikuid ja muud sellist, sest oma alatuses tunneb ta rõõmu üleva alandamisest ning võimsa nõrkustest.”

Sõdade ajalugu on ilmekalt näidanud, et lähivaenlase kuvand ei tohi kaduda – muidu karatakse vanast inertsist kaasmaalasest naabrimehele säärde. Võib-olla peaks tõesti lätlaste õue peale kaklema minema, et siinne rahvas konsolideeruks? Võllanali! Rahvustoidu, teise eestlase asemel on terendamas aga uued hõrgutised: immigrandid! Nii et head isu, peolaud on kaetud!

Uusoraatoritele niipalju, et külakaagutamisest ja rõveräuskamisest tõelise kõneni on väga pikk ja vaevaline teekond. Jätkem siis see asjatundjate hooleks, muidu tulevad Aurelius, Caesar ja Cicero teid ühel päeval kummitama. Kui  tekibki vastupandamatu soov mõtteid avaldada, siis tehke pigem viha-oratio asemel sõbralik oratiuncula – üks väike kena kõneharjutus!

Postskriptum. Raimond Kaugver: „Võiks küsida, kas me siis tõesti oleme nii rumalad, et ei saa aru, kuivõrd lihtsam ja mõnusam oleks elu, kui igaüks meist suhtleks ainult vastutustundlike ja endast lugupidavate inimestega. Kui palju stressi jääks ära! Hüüdja hääl kõrbes, võib ehk keegi irooniliselt muiata. Ei, nii hull pole see asi kaugeltki. Kuid üliintellektuaalsuse sajandi üliintellektuaalsete olenditena peaksime me taipama, et teatud korrektiivid meie käitumises on täiesti võimalikud ja ülimalt mõistlikud. Meie endi kasu pärast. Sest me ei ela kõrbes.”

Ants Kaldma

Leediküla, Läänemaa