Juhtkiri: ohtlik lasketiir

Mitte iga kord, kui vihast pakatav inimene tormab toimetusse, et naabri sigadustest rääkida, ei tähenda see artiklit ajalehes. Tihtipeale on tegemist avalikkust mitte puudutava tüliga, kes kelle puuriidast sületäie on võtnud, või siis nähtusega, mida tuntakse nime all „ainult mitte minu tagaõue”.
Ridala vallas jahilaskjate lasketiiru lähedal elavaile peredele ei saa küll ette heita ei üht ega teist.

Kaks majapidamist asuvad sirgjoones püssimeeste tulistamise suunas vähem kui kilomeetri kaugusel. Nende ja märklaudade vahel on küll vall, aga mõlemal naabril on lugusid, kuidas kuul kartulilapil või kuuri ees mööda vihiseb.

Naabrid on olnud kannatlikud. Tiirus on püssi lastud üle 20 aasta. Naabertalu elanik Urve Pärnapuu teab, et tema kadunud abikaasa rääkis probleemist tiiru pidajatega. Teine naaber Avo Ratas meenutab, et kaks aastat tagasi käis ta vallavalitsuse toonase vallavanema jutul, kui naine kuulis õuel kuulivihinat. Mees uskus siis, et tema on oma kohuse sellega täitnud ja probleem lahendatakse, aga midagi ei ole muutunud.

Ka ülemöödunud nädalavahetusel tiirust välja lennanud kuuli juhtumisse suhtusid politsei ja häirekeskus rahulikult. Ratas kahtlustab, et kuna politsei käib ise tiirus laskmist harjutamas, ei kiirusta nad tiiru sulgema.

Jahilaskjad kaitsevad end väitega, et tiir on poolkinnine, mitte lahtine, ja seepärast ei ole kahekilomeetrist turvatsooni märklaudade taha vaja. See ei ole õigustus. Poolkinnisest tiirust ei tohi kuul välja pääsedagi. Kui pääseb, ei ole see poolkinnine. Kui majad ja sõidutee asuvad ohutsoonis, tuleb tiiru kasutamine peatada.

Jahimees ja laskur Aarne Taal kaitses tiiru sellega, et rohkem kui tuhandest kuulist lendas tõenäoliselt välja vaid üks. Aga kui inimestel satub elu ohtu, on sedagi liiga palju.