Juhtkiri: tasuta bussisõidu ohud

Tasuta bussisõidu pakkumine maakonnaliinidel tundub nutikas plaan, mis aitab hoida keskkonda ja lihtsustada liikumisvõimalusi. Säästlik on sõita kahekümnekesi bussiga, mitte igaüks oma autoga. See plaan toimiks vaid juhul, kui tasuta sõit meelitaks autosõitjad bussi. Seda on aga raske uskuda, sest maakonnaliinidel on bussisõidugraafik hõre ja paljudesse küladesse buss ei jõuagi.

Kui Tallinna linnavalitsus kehtestas tasuta ühistranspordi, hoiatasid kriitikud, et see on ummiktee, sest liinivõrk ei sobi tallinlaste sõiduvajadustega. Tasuta sõit ei leevenda neid probleeme kuidagi.

Kindlasti ei ole Läänemaa ühistranspordi suurim mure kõrge piletihind. Maakond on väljaspool Haapsalut ja Tallinna maantee äärde jäävat koridori õige hõredalt asustatud. Bussiliinivõrk peab katma maakonda ka kohtades, kus ei ela  enam peaaegu mitte kedagi. Piletihind tundub praegu juba odav, eriti kui võrrelda kommertsliinidega, mille bussid sõidavad Haapsalu ja Tallinna vahet. Näiteks maksab pilet Haapsalust maakonna lõunatippu Virtsusse 3.40 ja põhjatippu Nõvale kõigest 2.70. Buss Haapsalu ja Nõva vahet käib aga nii harva, et Nõva elanik Haapsalus igal argipäeval tööl käia ei saakski.

Tasuta bussisõit muudaks muidugi maainimeste elu lihtsamaks ja oleks seepärast teretulnud. Aga paljud maabussid ei ole tühjad mitte kõrge piletihinna pärast, vaid seetõttu, et bussid ei välju sobivast kohast sobival kellaajal.

Kindlasti annab tasuta sõit hoogu juurde neile kohalikele bussiliinidele, mis on suhteliselt rahvarohked. See toob aga ka veel ühe probleemi, sest Haapsalu ja Taebla–Palivere–Risti liinil liikuvad bussid hakkaks konkureerima kommertsvedajatega, sundides neid oma liinivõrku kärpima. Positiivne poliitiline aktsioon võib kokkuvõttes osutuda karuteeneks.