Kersti Ajaots: litsid mehed need Lõuna-Läänemaa mehed!

Vene vanasõna ütleb, et võõra täkuga kaugele ei sõida. Ometi on Lihula ja Hanila otsustanud oma vana hea suksu hüljata ja loodavad Pärnu kandi meestelt küüti saada, kirjutab keskkonnas Petitsioon.ee allkirjade kogumise algatanud Kersti Ajaots.

Kui su küsimusele ei osata vastata, käratatakse: „Ole vait, kõik on niigi selge!” Aga kui ei ole, mis siis? Elus oleme seletust otsinud minevikust, rahvatarkusest ja mälestustest. Nii ka mina, kui koos teiste lõunaläänlastega torman kas vabatahtlikult või sunniviisil tõotatud Eldoraado (õnnemaa) poole. Otsustajad ütlevad, et see on rahva tahe. Rahva tahteks on seda raske nimetada, kui ainult 222 inimest Lihula ja Hanila vallast andsid oma jah-sõna pärnakaks saamise poolt.

Meile püütakse nüüd nagu nõukogude ajalgi selgeks teha, et suured muutused on paratamatud, et lõppkokkuvõttes läheb elu aina paremaks, saame aina rikkamaks, meie valikuvõimalused suurenevad jne. Miks me Läänemaal kogutud rikkust, sotsiaalset kapitali, mida ei saa mõõta rahas, enam millekski ei pea. Harvardi ülikooli nimekas professor Robert D. Putnam, kes on sotsiaalse kapitali temaatika olulisemaid autoreid maailmas, ütleb, et kollektiivse ressursina tähistab sotsiaalne kapital usaldust, ühiseid norme ja võrgustikke, mis tõstavad ühiskonna või kogukonna liikmete võimet tegutseda koos oma ühiselu korraldamisel ja ühiste eesmärkide saavutamisel.

Lihtsalt öelduna on sotsiaalne kapital inimestevaheline õlatunne, mis sunnib tegutsema ja annab ühistele tegemistele erakordse mõjujõu. Nii näiteks tegi eestlasi ühendav sotsiaalne kapital võimalikuks vägeva laulva revolutsiooni, kolme Balti riigi ühine sotsiaalne kapital vormus Balti ketiks. Selle tõestuseks on lõunaläänlaste tegutsemine paljudes kogu Läänemaad ühendavais ühendustes ja organisatsioonides – Lääne maleva Lihula üksikkompanii, naiskodukaitse Lääne ringkonna Lõuna-Läänemaa jaoskond, spordiliit Läänela, Kodukant Läänemaa, kui nimetada vaid osa paljudest.

Kuidas need mainitud edaspidi end määratlevad, oma kuuluvust näitavad? Võib-olla hakatakse selle peale mõtlema siis, kui tuleb äriregistris teha muutmiskandeid ja tasuda riigilõivud?

Ühinemislepingust loen, et ühinevad kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Lääne maakonnas ja Pärnu maakonnas, millel on pikaajalised ajaloolised traditsioonid ja rikkalik kultuuripärand. Kõik on õige, ainult „väikese” faktiveaga, sest see ajalooline pikaajaline traditsioon on seotud alates 13. sajandist Läänemaaga, Lihula ja Hanila rahval pidevalt, Varbla ja Koonga rahval ajalootuulte tõttu katkendlikult.

Nelja omavalitsuse ühinemine on väga tervitatav, ainult et Läänemaa koosseisus ja Lõuna-Läänemaana. Siinkohal tahaks karjuda: „Läänlased, tulge koju, tulge tagasi oma ajaloolisse koju Läänemaale!” Karjuks ka Märjamaa ja Vigale valla rahvale, aga tean, et seda ei juhtu, kas siis mugavusest, inertsist või on tõesti meie ajalooline mälu nii lühike.

Seotus kindla kodukohaga on üks kultuuri tunnuseid. Euroopa kultuuris on peetud oluliseks inimese seost tema kodukohaga. Enne perekonnanimede omistamist tunti inimest tema kodukoha järgi. Eestikeelne nimetus „Läänemaa” on ilmunud kirjalikesse allikaisse aastast 1574. Ikka oleme määratlenud end läänlastena, lõunaläänlastena, pidanud Lihulat Lõuna-Läänemaa pealinnaks. Iga küla või kogukonna ajalugu lisab omal moel mosaiigikillukese kogu Eesti ajaloole. Aastasadade jooksul on Läänemaa rahvas pidanud pühaks oma kodu ja paikkonda, kus kord esivanemate juured on sügavalt maamulda kasvanud. Kas tõesti enam mitte? Miks?

Laulusalm ütleb, et raha paneb rattad käima, ja nii ta on, aga teinekord lihtsalt vales suunas. Vaataks peeglisse ja mõtleks, kas need juudaseeklid on seda väärt, et Läänemaa ajalugu prügikasti visata.

Nii nagu vanasti öeldi, „kui sa oled laulu sisse pandud, siis sa sealt enam välja ei saa”, nii ei saa läänlaste ajaloost välja ka Läänemaa lõhkujad ja sandistajad. Väga tabav on Läänemaa ajaloolase Ülla Parase öeldu: „Läänemaa ilma Lõuna-Läänemaata on nagu mees ilma jalgadeta.” Kui me enam läänlased ei ole, kes me siis oleme? Ei liha ega kala. Mis mul enam öelda? Soovin Läänemaa vanade talupojariiete valmistajaile ja kandjaile uhkust südamesse, aga mille üle?

Ühes mälestusteraamatu eessõnas on kirjutatud: „Inimesele on vaja oma lugu, rahvale on vaja oma lugu. See võib anda inimesele tagasi tema enda elu tervikteadmise, rahvale tagasi tema mineviku, nii ajaloo suuruse ja vägevuse kui ka sügava valu ja läbielatud hirmu.” 

Minu läänlaseks olemise lugu on üks väheseid asju siin kaduvas maailmas, mille üle uhkust tunda. Olen uhke oma Läänemaa juurte üle, mis ulatuvad 17. sajandisse. Minu kauge esivanem Kubja Madis oli Sitakoti Matsi eakaaslane samast Kullamaa kihelkonnast, ainult tal ei ole nii uhket kiviristi ja tuntust. Oma vanaemapoolse Kiintoki suguvõsa, kellega saame kokku iga kahe aasta tagant, juured on Läänemaal Kasari jõe ääres Tõnne talus. Miks me seda teeme? Noorte pärast. Et nad ei unustaks oma juuri. Ma loodan, et need Lihula noored, kellega koos oleme süüdanud kalmistul küünlaid Kirbla valla suurmehe Jüri Uluotsa mälestuseks, kannavad südames uhkust, et nad on (olid?) läänlased.

Läänlaste lugu on kõigepealt tarvis läänlastele endile, et saada avaram vaade elule, probleemide mõistmiseks ja lahenduste leidmiseks. Peaksime mõtlema nendele sidemetele, mis meid läbi sajandite on toonud tänasesse päeva.

Kallid läänlased, kui te mõtlete ja tunnete nagu mina, kuigi te ei taha enam Läänemaa lõhkujatega tegemist teha, andke sellest teada keskkonnas Petitsioon.ee, siis ei tunne ma ennast üksiku sõdurina võitlusväljal, kuigi juba on neid, kes on ühinenud selle poolt, et Hanila ja Lihula vald jääksid Läänemaale.

Mis see petitsioon muud on kui tuuleveskitega võitlemine, sest tugevama vastu ei saa, kuigi 1000 toetusallkirjaga kollektiivse pöördumisega saab parlamendile teha ettepaneku, kuidas muuta kehtivat regulatsiooni või ühiskonnaelu paremini korraldada. 

Nalja saab ka. Mis see muu on, kui ühelt vallaametnikult sain kuulda, et see petitsioon on üks „kräpp”, ja avalikus ruumis püütakse mind pooletoobiseks teha, aga mis mul sest.

Loen edasi Mihhail Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat” ja mõtlen olukorrale, mille kohta minu vanaisa Jaan Saluveer (Saalberg), omaaegne Kirbla vallavolikogu esimees, Kasari kooli hoolekogu esimees, seltsitegelane, põllumees, oma talupojatarkusega oleks öelnud: „Litsid mehed need Lõuna-Läänemaa mehed!”

Kersti Ajaots,
kümnenda põlve läänlane