Toivo Tomingas: kodanikupalgast ja erakondade toetamisest

Üle kahe nädala ehk juba ligemale 5 % on sellest aastast kulunud. Meedia on uudiseid täis, kui õunavarga tasku ja soovijaile kaasamõtlemisainet jätkub. Ka mina olen üks neist, kes püüab sündmustel n.ö. sõrme pulsil pidada, kirjutab parteitu pensionär ja potentsiaalne annetaja Toivo Tomingas (pildil).

Kirjutama – arvamust avaldama motiveerib mind täna kaks küsimust. Esiteks siis kodanikupalk. Teema on idee tasandil liikumas Euroopas ju ammugi, nüüd otsustas Soome seda paari tuhande töötu peal katsetada. Sellest on varsti juba aasta möödas, kui kirjutasin, et Eesti peaks kehtestama kodanikupalga eelkõige naistele, kes saavad emaks. Olen ikka veel seda meelt, et nii peakski tegema. Tookord panin ette numbri – 400 eurot kuus puhtalt kätte sünnituse päevast lapse 8-aastaseks saamiseni. Ja nii iga lapse peale, kes veel juurde sünnib.

See on väike raha neile, kes sellest ära peavad elama, riigile aga suur koormus eelarvele. Sest minu tagamõte ja arvestus ütlevad, et Eestis hakkab sündima igal aastal 20 000 last, kelle emadele kulub 8 miljonit kuus ehk ligikaudu 100 miljonit aastas. 7 aasta pärast on emapalga väljamakse juba 60 miljonit kuus ehk 720 miljonit aastas. Siis saavutab number stabiilsuse, aga tulemus on rõõmustav. Koolid on jälle lastest tulvil, töötus on rekordmadal, rahvaarv kasvab ja keskmine vanus nooreneb.

Muidugi on siin palju võimalikke karisid ja vajalikud mitmesugused erisused. Näiteks emapalk võiks maal ja linnas erineda. Ütleme 350 eurot linnas ja 450 keskustest kaugemal, et stimuleerida noori peresid valima elukohaks mõne küla või aleviku. Samuti on oht, et nii mõnigi süüdimatu ema asub lapsi tegema vaid rahasaamise eesmärgil. Neid on praegugi aga lapsed pole ju süüdi.

Kes ja kuidas seda peaks haldama?  Ma arvan, et see on omavalitsuse töö. Vald või linn võtab emad emadena tööle ja korraldab kogu arvestuse ja aruandluse. Ka järelevalve ja sotsiaalabi, sest juhtub ju ka nii, et üksikema saab näiteks kaksikud ja rahapalk üksi ei päästa. Siinjuures on vist tõesti hea, kui vallas on üle 5000 inimese? Et siis jätkub ehk asjatundlikku personali ja vallamaja ei sure suvel puhkuste pärast välja.

Miks ma nii pikalt sel teemal heietan? Aga seepärast, et järgmine teema haakub siia kõige otsesemalt.

Nagu teame, panid 8 rahameest seljad kokku ja toetasid erakondi 800 000 euroga. Ikka naiivselt selle eest, et kobarseaduse sees olnud kolmanda lapse toetus kasvas 500-le eurole. Parteid, kes raha said, kiidavad annetajaid ja leiavad, et see oli ilus ja isamaaline tegu. Need, kes kobarseadusele vastu hääletasid, raha ei saanud ja ütlevad, et rahajõmmid ostsid seaduse, ilmselt kavatsevad seda veelgi teha ja see ei kõlba kuhugi.

Minul tekkis aga siin teine mõte. Mis oleks, kui rahata jäänud Vabaerakond ja/või EKRE asutaks fondi? Ütleme tinglikult fondi, nimega „Eesti Laste Toetuseks“. Selle fondi vahendid kogunevad kõigi toetajate sissemaksetest, olgu nad siis lihtsad tööinimesed, asutused, pangad või riigikogulased. Fondi vahenditega asutaks aga toetama meie paljulapselisi peresid, „Kodutunnet“, Toidupanka, jne. jne.

Siinjuures võiks fondi nõukogu pöörduda nii erakondade kui nende toetajate poole üleskutsega, kanda need 800 000 eurot fondi arvele ja tulevikus toetadagi erakondade iibepoliitikat fondi kaudu.

Oleks kurb, kui erakonnad sellest keelduksid, sest läbi parteikassade ei jõua ju lasteni pennigi.

Miks Vabaerakond või EKRE? Ka vastus valmis. Nemad seepärast, et kindlasti on neil soov sügisel valimistel hästi esineda ja edukas fond oleks päris tugev käik valitsusparteide teerulli vastu. Toetus lastele on kindlalt parim valimisreklaami rahakulutus.

Võib muidugi väita, et riigil on niigi igasuguseid fonde, rahastuid ja sihtkapitale, kuid mida me neist teame?  

Tänane (17.01.) Postimees avaldab pika nimekirja omavalitsusjuhtidest, kes saavad riigilt n.ö. „kuldse käepigistuse“. On kuulda hääli, kes nimetavad seda amoraalseks, piinlikuks ja riiklikuks korruptsiooniks, sest niiviisi osteti omavalitsusjuhtide nõusolek haldusreformi läbiviimiseks. Ka siin on suhtumisskaalal mitu astet. Nimekirjas on kindlasti inimesi, kes mõtlevad, et „miks nii vähe!“, on neid, kes panevad nohisedes raha tasku ja keelduvad sel teemal disputeerimast, võib-olla on neidki, kes mõtlevad raha vastu võttes, et „kui nad vaid kõike teaks…“

Mina vaatan seda teemat, kui moraali altimeetrit. Siin on tõe hetk. Ja kõrge moraaliga inimesed peaksidki olema need, kes kannavad tuntava osa või kogu „käepigistuse“ mingisse heategevusfondi. Ja miks mitte sellesse, mida ma asutama kutsun?

Lõpetuseks. Kutsun üles neil teemadel sõna võtma ja arvamust avaldama. Mitu pead on mitu pead!