Juhtkiri: hullud ideed

Neljapäeval jahmatas paljusid uudis, et Dirhamisse kerkib paari aasta jooksul veekeskus, mille sarnast ei ole Eestis veel nähtud. Veekeskuses iseenesest pole ju midagi erakordset, kuid sellega ühe katuse alla planeeritav akvaarium koos eksootiliste kaladega paneb küll silmi suureks ajama.

Suhtumine uudisesse on kahetine – ühelt poolt imestavad-kiitvad, et sadamaomanikul on julgust midagi sellist ette võtta. Iseenesest on Dirhami sadama seltskond end juba hullude ideedega tõestanud. Kes oleks võinud uskuda, et Tallinna mõistes pärapõrgus, kalasadamas avatud restoran saab nii populaarseks, et isegi talvisel ajal voorib sinna nädalavahetuseti nii palju inimesi, et koha saamiseks tuleb laud broneerida. Kes võinuks arvata, et väike kalatööstus saabki jalad alla. Nii et sadamaomaniku Mart Vahteli ettevõtlikkuses ja suutlikkuses hulle asju ellu viia ei tohiks kahtlust olla. 

Loomakaitsjaid projekt ei rõõmusta. Ei saa öelda, et Noarootsi oleks kuidagi eriliselt loomavaenulik koht. Aga selline mulje võib kergesti tekkida, sest juba teist korda on vallal õnnestunud tõmmata endale loomakaitsjate halvakspanu. Esimene kord oli siis, kui Nõmmkülas avati karusloomafarm. Akvaariumid ja tsirkused on ammu loomakaitsjate erilise tähelepanu all. Sellega peavad tegijad arvestama.

Kui prognoositud 100 000 inimest aastas tõesti Dirhamisse peaks tulema, on see ka keskkonnaoht. Loode-Eesti on piirkond, mille suurim väärtus ongi seni olnud puutumatu loodus. See on aga muutuma hakanud, sest Peraküla rand on saanud tallinlaste üheks meelisväljasõidukohaks ja männikutes käib tihe ehitustegevus. Kui ühel päeval avastame, et kogu sealne rannik on tihedalt suvekodusid täis pikitud, metsaalused täis napsitavaid seltskondi ja kitsaid teid ummistavad autovoorid, võib selguda, et oleme ära andnud rohkem, kui vastu saanud.