Juhtkiri: Brežnev karujahil

Lõpuks ometi jõudis kätte suvi, lastel algas koolivaheaeg ja puhkajail on põhjust sõita Põhja-Läänemaale Roosta kaunisse liivaranda. Ainult et kohalejõudjaid ootab ees üsna ebameeldiv üllatus. Roosta ranna parkla on sel nädalal teisipäevast pühapäevani suletud ja parkida pole kuskile, sest telekommunikatsioonifirmad Elisa ja Starman on Roosta parklasse püstitanud hiiglasliku joogitelgi.

Valla käest selleks luba küsitud ei ole, pole ka päris selge, kas üldse oleks tulnud luba küsida. Süüvides asjaoludesse, kuidas sai selline olukord tekkida, oleks juriidiliselt kõik nagu korrektne. Kui aga telgi püstitamisega seonduvat terve mõistusega vaagida, on kõik valesti ja lausa mõistusvastane kuni selleni välja, miks peab üks (rikas) ettevõte oma suvepäevi pidama parklasse püsti pandud telgis.

Kes maksab, see tellib muusika, ütleb vanasõna. Paistab, et selle järgi on käitunud ka ametnikud, kes peaksid parkla kasutust jälgima. Tegelikult ei tohiks see nii olla. Roosta oma on riigimaal asuv parkla, mis kuulub avaliku ranna juurde. Häbi peaks tundma asja mitu osapoolt: nii Elisa ja Starman, Roosta puhkeküla kui ka RMK ja vald. Roosta skeemi väljamõtlemise eest, RMK ja vald jokk-skeemi lubamise eest ning pidutsejad selle eest, et on üldse nõus nõukogudeaegsete tippjuhtide kombel enda ees lömitada laskma.

Räägitakse, et kui Brežnev kuhugi maale sõitis, ajasid kohalikud mutrikesed selleks puhuks vajadusel ka keti otsas tsirkusekarud metsa, et pealik neid lasta saaks. Tehti kõike, mida härrad iganes soovisid!

Kultuursed ettevõtted peaksid neis oludes loobuma kohatuist liialdustest, ametnikud aga ei peaks neid (ja ennast) välja vabandama, et niisugune asi on sündinud. Ka ei tuleks häbeneda ei öelda, isegi siis, kui juriidiliselt oleks võimalik öelda jaa.