Juhtkiri: Riigimaja uuestisünd

Neeme Suure esimest maavanema-perioodi jäid meenutama kaks suurt projekti, mis kumbki valmis ei saanud – Läänemaa värav maakonna piirile Ristile ja riigimaja. Kuus aastat on läinud ja tänavu Läänemaa väravast enam ei räägita (pidi tulema selline uhke teeninduskompleks-galerii üle Tallinna–Haapsalu maantee, mis ahvatleks autojuhte kinni pidama ja sinna raha jätma). Riigimaja ideele on valitsus aga hinge uuesti sisse puhunud ja nüüd käivad ametnikud maakonnakeskustes hindamas, millist maja kuhugi ehitada. Paradoksaalne on seejuures, et riigimaja kontseptsiooni väljamõtleja ise ei peagi enam riigimaja Haapsalus tingimata vajalikuks.

Mis on riigimaja? Kui praegu on riigiasutused mööda Haapsalut laiali pillutatud, siis riigimaja tooks need kõik kokku, oleks nende ühine büroo- ja teeninduskeskkond.

Kas seda on Läänemaale vaja? Klientide poolt vaadates ilmselt mitte nii väga. Sama jutt, mida räägiti enne valdade liitmist: kui paljukest lihtinimesel ikka ametnike juures käimist on?

Naljakas on ka mõelda, et Haapsalu-suguses väikeses linnas on asutused üksteisest liiga kaugel. Jalgrattaga sõidab selle linna ühest servast teise veerand tunniga. Pealegi on asutused juba mõnel määral koondunud. Näiteks Jaama tänaval on mitu asutust lähestikku.

Tõsi on aga, et Läänemaa ametkonnad ja ametipinnad ei klapi omavahel. Mõni maja on nii kehvas seisus, et seal on asutust pidada liiga kulukas ja piinarikas. On maju, mis on praegu seal asuvaile asutustele liiga suured, samal ajal aga liiga väikesed, et sinna mõni teine asutus juurde kolida. Nii et eelkõige oleks riigimaja vaja Haapsalus töötavate ametnike töötingimuste parandamiseks.

Linnarahvas ja linnajuhid peaks aga jälgima, et riik ei planeeriks kuhugi tühermaale kolossi, mis oleks kallis ja lõhuks linna toimimisloogikat, viies inimesed linnast välja.