Kalle Muuli: pojaga restoranis

Kalle Muuli. Arhiiv

Oh, kui palju mälestusi tõi meelde teisipäevaõhtune „Aktuaalne kaamera”, kus naeruvääristati Eesti valitsuse liikmeid, kes Brüsselis purssisid kehva inglise keelt, rääkisid sisutühja juttu või otsisid küsimustele vastuseid paksudest paberikuhjadest.

Kõigepealt meenus mulle muidugi isamaalane Mart Laar, kes 1992. aastal värske peaministrina riigikogu ees esinedes lubas „likviidsuse likvideerida”. Selle sõnavääratuse pärast mõnitati Laari aastaid. Poliitilised vastased kasutasid võimalust heita ajaloolase haridusega Laarile ette majanduses asjatundmatust ning paljud inimesed uskusidki tõemeeli, et Laar on loll nagu lauajalg. Alles hulk aega hiljem hakati märkama, et „likviidsuse likvideerija” pani aluse tasakaalus riigieelarvega rahanduspoliitikale ja rajas maksusüsteemi, mis on meid veerand sajandit hästi teeninud.

Järgmisena meenus reformierakondlane Aivar Sõerd, kes 2005. aasta sügisel rahandusministrina parlamendile riigieelarvet tutvustades kaotas sõna otseses mõttes kõnevõime. See oli Sõerdi üks esimesi pikemaid esinemisi parlamendi ees ja teda tabas ärevusest kõnekramp, nii et ta ei suutnud rahvasaadikute küsimustele vastuseks sõnagi öelda. Pange tähele: mitte Euroopa Parlamendi ees ja mitte võõrkeeles, vaid Eesti parlamendi ees ja emakeeles! Aga nüüd leidsin ma Sõerdi kahjuks nende seast, kes napilt kuu aega ametis olnud rahandusministri Toomas Tõniste esimesest avalikust esinemisest Brüsselis väga põhjapanevaid järeldusi teevad.

Seejärel meenus juba terve hulk suurepäraseid poliitikuid ja tarku riigimehi, kelle inglise keele oskus on olnud äärmiselt kesine. Ühe neist, suure sakslase Helmut Kohli saatis austusavaldustega alles äsja viimsele teekonnale kogu Euroopa. See mees suutis ühendada Saksamaa, kuid ei suutnud hakkama saada inglise keelega.

Muidugi meenusid ka paljud Eesti peaministrid ja ministrid, kes on alustanud oma ametiaega mõne võõrkeele õppimisega. Peaminister Jüri Ratas ei osanud inglise keelt, kuid hakkas möödunud sügisel Stenbocki majja asudes õppima koguni kaht võõrkeelt ja on poole aastaga vähemalt inglise keele väga hästi omandanud.

Siit jõuamegi loo moraalini ehk õppimiseni. Ükski inimene, kes istub esimest korda ministritoolile, ei ole oma ametis kohe pädev. Ministreid ei koolitata üheski õppeasutuses, seda ametit saab õppida ainult valitsuse liikmena töötades. Iga ministeeriumi haldusala ja seadusandlus on nii mahukas, et selle põhjalikuks tundmaõppimiseks kulub ka väga targal ja andekal inimesel mitu kuud.

Sama lugu on keeleoskusega. Mõistagi peab valitsuse liige oskama hästi inglise keelt. Kuigi eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel, on inglise keel ministrile hädavajalik nii isiklikuks kui ka ametialaseks suhtluseks. Ükski inimene ei oska ühtki keelt sündides – keelt õpitakse nagu kõike muudki ja kui amet nõuab mõne võõrkeele valdamist, siis õpitakse see lihtsalt ära, aga ka selleks kulub mõni kuu aega.

Kõige eelöelduga ei taha ma midagi öelda Eesti valitsuse liikmete pädevuse või õppimisvõime kohta. Tahan öelda ainult seda, et neid asju ei saa hinnata üksnes mõne sõnavääratuse või kehva võõrkeeleoskuse põhjal. Selleks peaks ministri tööst ikka veidi rohkem teadma.

Seda mõtlemapanevam on viha ja kurjus, millega suur hulk inimesi „Aktuaalse kaamera” meelelahutuslikule videolõigule reageeris. Miskipärast arvan ma, et kui näiteks kõik Prantsuse valitsuse ministrid püüaksid Euroopa Parlamendi ees inglise keeles oma tööst rääkida, saaks sellest teha vähemalt sama meeleoluka ja iroonilise teleklipi. Aga kas prantslased oleksid oma ministrite kehva inglise keele oskuse peale sama pahased kui eestlased? Või vihastaks neid hoopis see, et nende valitsuse liikmed ei räägi Euroopa Parlamendi ees oma emakeeles?

Lõpetuseks mõni sõna ka loo pealkirjast. Mõistagi on see plagiaat Jüri Üdi luuletusest, mille viimane salm kõlab nii: ära solva kodanikke sigu/siis sul hästi käivad käbarad/ära korda oma isa vigu/õpi keeled kanna kübarad.